Veetorustikud kipuvad pakasega kinni külmuma vanades majades, suvilates ja muidu harva kasutatavates hoonetes. Uued majad ehitatakse tänapäeval juba selliselt, et torustike külmumine pole võimalik.

Ehitusjärelevalve nõuded on, et torud oleksid soojustatud, ühendused asjakohased ja ka läbiviigud tihendatud. Torustikuavariisid esineb rohkem era- kui kortermajades – kortermajad on ehitusfirmade poolt ehitatud; eramu on võinud ehitada ka ehituslikku haridust mitteomav majaomanik ise.

Plast ja komposiitmaterjal vasele võistlejateks
 

Neil, kes elavad vanas eramajas, on pakase puhul täiesti asjakohane olla murelik oma maja veetorustike pärast. Vanades majades võivad vasktorustikud olla peidetud ka hoone konstruktsioonidesse. Kui veetoru on kinni külmunud, siis ka kraanist vett ei saa. Veetoru lõhkemine võib üsnagi suure veeavarii tekitada.

Vasktorude kestvuseks on arvestatud 30–40 aastat. Kasutusaega lühendavad muuhulgas viletsalt tehtud ühendused, torustiku temperatuurimuutustest tingitud nn elamine ja ka halb vee kvaliteet.

Tänapäeval paigaldatakse veetorustikud nähtavale, et lekked koheselt oleks avastatavad ja et ka parandustöid oleks lihtsam teha.

Vasktorude asemel on hakatud kasutama ka plastist ja komposiitmaterjalist veetorusid. Plasttoru võib omakorda olla veel kaitsekihiks oleva toru sees. Kaitsekihiks olev toru väldib veeavariisid - kui ka veetoru on külmumise tõttu katki läinud, ei teki leket ruumi, vaid katkisest torust väljaimbuv vesi voolab kanalisatsiooni.

Plastist majapidamisvee torustike iga võib olla 50 aastat. Plasttorustikud õuetingimustes jäätuvad siiski samamoodi nagu vasktorustikudki.

Külmumisoht on kust majapidamisvee torustike puhul, olgugi, et vesi ringleb ju ka keskkütte ja konditsioneeride torustikes. Eramutes on keskküttetorustikud tavaliselt majas sees; kaugkütte puhul on torustikud rangete paigaldusnõuete kohaselt külmakaitseliselt ehitatud ning konditsioneeride torustikes on antifriis. Kuum vesi torudes hoiab samuti nii või teisti külmumise ära.

Kuidas veetorud kinni külmuvad?
 

Veetorustik võib kinni külmuda nii hoone sees kui ka väljas. Võimalikud külmumisriskiga kohad on külmas keldris, külalistetoa duširuumis kus harva dušši kasutatakse, torustiku läbiviigud või siis liiga väheses sügavuses maa sees olevad torud.

Maapinna külmumine ka sügavamal tekitab külmakerkeid ja sellega ühtlasi deformatsioone ka hoonetele. Külmakerked, kui veetorustikud on külma vastu isoleerimata ülalpool külmumispiiri, võivad torustikke liigutada ja nende ühendusi lõhkuda.

Torustikud tuleb maapinnas paigaldada allapoole külmumispiiri ja piisavalt isoleerida külma vastu. Paks lumekiht maapinnal kaitseb ühtlasi veetorustikke ka külmumise eest.

Pikk külmaperiood ning sellele järgnenud äkiline sula on torustike jaoks stressiolukord.

Äkilise sula puhul satuvad vanad veetorud, kui nad takkaotsa on veel ka külma vastu isoleerimata, rasketesse tingimustesse. Toru võib praguneda, see võib hakata lekkima ja rikkekoha suurenedes võib tekkida suurgi veeavarii. Ja veeavariist võib sündida palju kahju, kui parasjagu pole kedagi kodus või reageeritakse õnnetusele liiga aeglaselt. Veeavarii puhul tuleks kõigepealt sulgeda peakraan edasiste suuremate kahjude vältimiseks.

Veetoru võib lõhki minna
 

Veetorustik jäätub kinni, kui torustikus oleva vee temperatuur langeb alla nulli – vesi jäätub ja torustik jääb umbe. Isegi voolav vesi võib jäätuda.

Jäätumine sõltub sellest, kui madalale ümbritseva õhu temperatuur langeb ja kui tugev on veevool torustikus. Kui on oht, et vesi torudes võib jäätuda, võib veekraani tilkuma jätta. Vett kulub küll asjatult, ent eelduslikult välditakse siiski torustiku kinnikülmumist.

Jäätumine algab veetoru siseseinalt ja jääkiht pakseneb, kuni toru on ummistunud täielikult jääga.

Kõva pakasega jäätumine edeneb, aga jää ka omakorda kahaneb toru sees ja toru servadesse pääseb vett lisaks, mis aga omakorda jäätub ja siis tekivad probleemid.

Veetoru lõheneb, kui ilm soojeneb ning temperatuuri muutudes torus olev jää paisub.

Arvatakse, et torud külmuvad kõva pakasega lõhki, aga jää siiski hoiab toru ühtsena. Aga just siis, kui õhutemperatuur on äkiliselt tõusnud, tekitab sulav jää toru lõhenemise.

Usutakse ka nii, et ehituskonstruktsioonides levib külm edasi ka siis, kui õhk ongi juba soojenenud. Kui ka õues on juba soe, siis ehituskonstruktsioonid soojenevad aeglasemalt, kui ümbritsev õhk. Veetorustikud võivadki selliselt katki minna, kui ühtlasi välisõhu soojemaks muutumise tõttu ka siseruumide kütmist vähendatakse.

Mistahes torustikurikke puhul on just torustiku olukord ja välisõhu temperatuur need, mis mõjutavad seda, mis torustikuga juhtuda võib. Tähtsaim on, et võimalikud ohud pakase tõttu torustikule oleksid juba algselt kõrvaldatud või siis reageeritaks veeavariile piisavalt kiiresti.

Mida teha?
 

Torustiku rikked on ebameeldiv asi ja halvimal juhul ka suur rahaline kahju. Kui torustiku katkiminemist ei märgata või ei olda parasjagu sel ajal kodus, on veekahjustused hoones üsna ilmsed. Hoone konstruktsioonid märguvad ja ees ootab kalliks maksma minev remont. Tasub naabritega kokku leppida selles, et nad su kodul silma peal hoiaksid, kui sul on vaja pikemale reisile minna ja kodu tühjaks jääb. Ja ise kaugel kodust ära olles on uni samuti rahulikum, kui tead, et keegi su kodul silma peal hoiab.

Ka tänapäeva tehnoloogia on abiks. Nutitelefoni tuleb teade veekulu muutuse kohta ja nii jõutakse reageerida enne, kui veeavarii suuremat kahju on jõudnud tekitada.

Veeavariist tekkinud kahjude parandamine läheb maksma tuhandeid eurosid ja remonditööd võivad kesta nädalaid. Majaomanik pääseb kergemini, kui veetorustik on vaid kinni jäätunud ja lõhki külmanud kohti veel pole. Siiski peab torud lahti sulatama, et vesi taas neis voolata saaks. Torustiku lahti sulatamist tuleb toimetada ettevaatlikult, et ei tekiks lisakahjusid. Võhik võib isegi lahtise tulega üritada jäätunud torustikku lahti sulatada. Lahtist tuld ei tohi kasutada, sest torustik võib saada rikutud ja ka ehitise muude konstruktsioonide suhtes on tuleoht.

Asjatundmatutel inimestel on torustiku kinnikülmumise puhul kõige targem kutsuda kohale torujüri, kes torustiku korda teeks. Asjatundja kasutab külmunud torude lahti sulatamiseks kuuma auru, toimides targalt ja ettevaatlikult ega tekita ümbruskonnale riski. Kohale kutsutud ametimehe tööle antakse ka tagatis – kui midagi parandamise järgselt peaks juhtuma, korvab kindlustus tekkinud kahjud.

Kuumaauru agregaat ja igasugused muud kuumutusvahendid kuuluvad samuti torujüri töövahendite hulka. Kui ei ole võimalik kinnikülmunud torustikku korda tegema saada asjatundjat, võib üritada ise külmunud torusid lahti sulatada elektriliste kuumutitega.

Mida vanem on veetorustik, seda tähtsam on pakase saabudes kontrollida veevarustusseadmeid ja torustike olukorda.
Majapidamisvee torustikud tuleb välja vahetada õigeaegselt enne nende kasutusaja lõpu saabumist. Soomes võivad kindlustusfirmad keelduda korvamast vanade torustike tõttu tekkinud veeavariidest tingitud kahjusid.