Kõige ohtlikum rebend. Kuidas päästa puu?
Jüri Annist
Lume külmunud oksad on käristanud võra pooleks. | Jüri Annist

Kuidas päästa puu, kui lumi on tema võra keskelt pooleks rebestanud?

Sulades madalduv lumekiht on äärmiselt ohtlik. Allapoole vajuv lumi tõmbab endaga kaasa taimede madalal paiknevaid oksi, mille öised miinuskraadid on lumme kinni külmutanud. Tean seda lume kiuslikkust ja käin kõigil kevadtalvedel aeda üle vaatamas.

Eelmise aasta varakevadel tabas mind  šokk: lumi oli lõhki käristanud meie vaieldamatu lemmiku, väikese imearmsa Plettke kase ’Golden Treasure’ (Betula x plettkei).

Harilikult rebeneb lumme jäänud taimelt lahti mõni külgoks. Kahju loomulikult, aga sellise oksa võib välja lõigata ja õhata kergendatult, et suurt katastroofi ei sündinud. Seekord oli lumi rebestanud väikese kasehakatise võra keskelt pooleks. Ja veel nii hullusti, et rebend paiknes vaid pisut pookekohast kõrgemal. Õnneks polnud kevadine mahlajooks veel alanud.

 

Tavalised võtted ei toimi
 

Tavapärane tehnika – rebenenud oksa eemaldamine – antud juhul ei toimi. Ükskõik kumma rebenenud võraosa väljalõikus tähendanuks seda, et väikesele puule jäänuks alles täielikult ebaloomulik ühepoolne võra. Ka ei ole tagatist, et väheldane puu suudab üle elada sedavõrd suure okste kaotuse ja kinni kasvatada paljastunud puidu.

Esmapilgul tundub olevat mõistlik rebend tugeva sidemega kokku pitsitada ja fikseerida. Sellisel „esmaabil” on aga kaks suurt puudust.

Rebendi kokku litsumine nõuab üsna tugeva jõu rakendamist, mis peab vastu seisma võra püüdele kahele poole laiali koolduda. On päris kindel, et tihke side vajutab kinni koorealused juhtsooned ja taime elutegevus saab tugevasti häiritud.

Teisalt ei suuda koort pitsitav side sellegipoolest rebenenud võrapooli täielikult paigal hoida. Tuulega hakkavad võra osad kaootiliselt siia-sinna kõikuma. See toob kaasa rebendi poolte nihkumise teineteise suhtes, mis omakorda takistab kinnikasvamist.

 

Parem võimalus
 

Kindlasti on parem teha nii, et võra muutuks ühtseks ja selle pooled ei saaks liikuda erinevates suundades. Selleks tuli võra pooled jäigalt omavahel ühendada.

* Appi võtsin u 25 cm pikkuse puupulga. Lõikasin selle sirgest pliiatsijämedusest õunapuuoksast. Oksa ma ei koorinud, nii sulandus see paremini kase võrasse.

* Pulga otsad kinnitasin kaablisidemetega kase erinevate võrapoolte tugevamate okste külge. Eelnevalt olin lähendanud võrapooli üksteisele sedavõrd, et rebend sulgus.

* Tulemuse jäikuse tagamiseks lisasin pulga kummassegi otsa veel ühe kaablisideme.

* Selleks et rebendi prakku ei pääseks vett ega haigustekitajaid ning mahl ei saaks hiljem asjatult maha tilkuda, määrisin vigastatud kohale haavapalsamit.

Teipi ma ei tahtnud kasutada – sellega oleks vettpidavust raskem tagada ja hiljem tuleb jälgida, et side sisse ei sooniks.

Ahvatlev tundub pulgaga ühendamise asemel võrapooled lihtlabasel viisil nööriga kokku siduda. Paraku ei teki sel juhul jäigalt ühtset võra ning nöör lubab võrapooltel ikkagi omavahel eri suundades liikuda.

 

Kasekese järelravi
 

Minu abiprojekt õnnestus: kask nägi 2019. aasta suvel välja, justkui poleks temaga midagi juhtunud.

Mis edasi? Selline rebend tõenäoliselt kasvab küll kinni, aga mitte vastupidavalt. Esimesel võimalusel rebeneb ilmselt uuesti. Järgmistel aastatel tuleks võra üht poolt hakata osade kaupa välja lõikama, samal ajal teist poolt uue olukorra tarvis loomulikumasse asendisse koolutades.

Mõne aasta pärast saab vähendatud võrapoole lõplikult eemaldada. Seniks peab ühenduspulk jääma oma kohale. Vajaduse korral tuleb see asendada pikemaga ja/või lõdvendada kaablisidemeid.

Lohutuseks olgu mainitud, et suviti, kui oksad on kattunud lehtedega, ei ole abipulka praktiliselt üldse näha. Esimesel vigastusjärgsel suvel ei tahtnud ma neid protseduure teha, soovisin olla kindel, et kaseke kosub.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid