Kalanhoed (Kalanchoe) kuuluvad paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonda, keda on maailmas ligi 125 erinevat liiki - püsikuid ja üheaastaseid taimi, enamasti siiski sukulentsed põõsad.
Peamiselt Madagaskaril ja troopilises Aafrikas kasvavad kalanhoed köidavad eelkõige oma lehestikuga, mis eriti Madagaskari liikidel on väga dekoratiivne. Helesinise varjunditega hallid lehed on viltjakarvased. Mitmeid väiksemakasvulisi liike, iseäranis Blossfeldi kalanhoed ja tema hübriidide, tuntakse hilissügiseste ja talviste eksootilise kirevate õite järgi.
Paljud kalanhoe liigid paljunevad lehtede külge kasvavate nn õhutaimedega, mis kasvatavad juurealged juba emataime küljes ja mulda pudenedes edenevad kiiresti. Samuti paljundatakse taimi varre- ja lehepistikutega.
Kalanhoe kasvunõuded
* Kalanhoed kasvavad hästi keskmise viljakusega mullas, mis kindlasti ei tohi olla happeline, selle vältimiseks tuleb lisada kriiti. Taimed tuleb igal aastal istutada ümber uude mulda, selleks sobivad toalilledele mõeldud mullasegud. Neid on hea täiendada õhulisust lisavate materjalidega nagu kivikillud, perliit, liiv. Mõni liik tahaks aga rammusamat mulda, nii et soovitatakse lisada isegi sõnnikumulda.
* Erinevalt teistest enamlevinud sukulentsetest taimedest tuleb kalanhoed kasta kevadest sügiseni rikkalikult, kuna taimed tarvitavad küllalt palju vett ja kuivavad kiiresti. Talvel võib kasta tagasihoidlikumalt, kuid temperatuur ei tohi siis langeda alla 10 kraadi.
* Kõik kalanhoed armastavad päikesepaistelist valget kasvukohta. Teada tuleks aga seda, et kalanhoed on lühipäevataimed. Et nad hästi õitseksid, on neile vaja suvehooajal paar kuud anda pikemalt pimedat perioodi (14 tundi), kui meie lühikesed suvised ööd seda lubavad. Pimendamisperioodi valikuga saame neile planeerida uue õitseaja alguse.
1. Sarvik-kalanhoe (K. beharensis)
Madagaskarilt pärit liik kasvab looduses kuni 6 m kõrguseks. Kohati võib seda liiki kohata ka Hawai saartel. Sihvakas vars on rohkesti harunenud, tihedalt karvakestega kaetud, ka paljas hallikas-sinakasroheline.
Suured lehed sirguvad kuni35 cm pikkusse ja 25 cm laiusse. Kujult on nad kuni kolmnurksed, servad hambulised, jäme leheroots kuni 10cm pikk. Rohekaskollased kobaras õied on püstised, torujad või kohvitassikujulised.
Liigist on aretatud hästi suurte lihakate lehtedega sorte, mille leheservad ei pruugi olla hambulised. Taim on dekoratiivne eelkõige oma kummalise välimuse tõttu. Vanadel taimedel on enamasti paljas vars ja lehed ainult tipmises osas.
2. Blossfeldi kalanhoe (K. blossfeldiana)
Viimastel aastatel on just see liik võitnud toalillekasvatuses turuliidri rolli. Talvise õitsemisaja tõttu on ta saanud armastatud jõululilleks.
Madagaskarilt pärit kompaktne püsik kasvab kuni 40 cm kõrgeks, on püstine, erkroheliste nahkjate ovaalsete lehtedega. Väga erinevat tooni õied on püstised, altpoolt korallpunased, pealt kollased. Erinevate liikide nagu K. flamnea, K. pumila ristamisel K. blossfeldianaga on aretatud hulga kauniõielisi sorte, mis võivad üsna palju erineda.
Uueks trenditaimeks on saanud täidisõielised Blossfeldi kalanhoed, meil peamiselt Calandiva sordirühmast, ja ekslikult võib neid leida müügilt ka Calandiva nime alt.
Blossfeldi kalanhoe on küll püsik, kuid sageli kasvatatakse teda kodus ühekordse hooajataimena. Põhjuseks on enamasti õitsvate taimede väga soodne hind ja et järgmisel aastal õitsemasaamiseks on suvel vaja mitu kuud 14 tunnist pimeaega, mis on kodus küllalt keeruline. Probleemiks võivad sellel kaunil toalillel kujuneda kahjurid, eriti lehetäid.
3. Lusik-kalanhoe (K. nyikae)
Aafrikast pärit püsik kasvab looduses kuni 2 m kõrgeks. Püstised või lamavad varred on karvadeta, lehed kuni 48cm pikad ja 16cm laiad, ovaalsed ja kilpjad. Nende servades kasvavad tütartaimed. Kõrgetes pööristes kollakad, kreemjad või roosad õied on kuni 2 cm pikad.
4. Kollane kalanhoe (K. thyrsiflora)
Väga huvitav ja dekoratiivne sukulentne taim, liik kalanhoede perekonnast, kellel on lehed koondunud kaunitesse rosettidesse. Püsik pärineb Lõuna-Aafrikast, kus kasvab kuni 1m kõrguseks ja annab rohkesti külgvõsusid. Harilikult on siiski madalama kasvuga, nelinurksed varred on külgvõsudega. Kuni 14 cm pikad ja 9 cm laiad lansetjad varretud lehed paiknevad tavaliselt rosetina. Kollased allarippuvad kellukjad õied lõhnavad hästi ja asetsevad sihvakaks veninud pööristes. Sellest liigist on samuti aretatud hulganisti erineva lehe ja õitevärviga sorte.
5. Toruõieline kalanhoe (K. tubiflora)
Madagaskarilt pärit püsikut kultiveeritakse vähe, aga oma äärmiselt huvitava välimusega on ta väärt enam tähelepanu ning sobib hästi kuiva õhuga ruumidesse. Nagu heal lapsel, on tal rohkesti hüüdnimesid, nagu õhupalm, maagiline taim, rase taim, notsutaim, kroonlühtri kalanhoe. Ta võib kasvada looduses kuni 1,5 m kõrgeks, ühel taimel võib olla palju varsi. Lehed on kitsad ja torujad, nende otstes kasvavad noored taimed. Taimed on oma ema küljes kuni õitsemiseni, siis kukutavad ennast mulda ja alustavad seal iseseisvalt elu. Potti pudenenud noored taimed peaks kokku korjama, seda tegemata võib potist saada nagu kalanhoe umbrohupuhmas.
Kaunites korallvärvides õied on toruõielisel kalanhoel hästi dekoratiivsed, tundub nagu oleksid nad portselanist.
6. Sulgjas kalanhoe (K. pinnata)
Meie kodudes kõige kauem kasvatatud liik. Inglise keeles kutsutakse rohekaspunaste suurte kellukate järgi katedraali kelladeks. Sellele kalanhoele on väga iseloomulik lehe serva ääristus rohkete tütartaimedega. Peetakse kõige parema ravimitoimega liigiks. Kalanhoest valmistatud siirupit kasutatakse nohu ja köha ravimiseks, taimemahl on põletikuvastase toimega ja soodustab haavade kiiret paranemist, temaga on ravitud veenilaiendeid. Kahjuks praegu seda liiki meie aiandusärid ei paku, küll aga võib teda hea tahtmise korral leida mõne sugulase või tuttava aknalaualt.
