Elupõlisel roosikasvatajal Rein Joostil on oma nõksud, tänu millele on tema roosid juba aastakümneid hästi talvitunud. Joostide koduaias on kaks suurt roosipeenart poolesaja sordiga. 1990-ndate algul istutatud taimed on kenasti üle elanud kõige karmimadki talved ning ükski pole välja läinud.
Rein Joost kasutab õhkkuiva katmisviisi ja kuivi sügislehti. Tema roosid on kogu kasvuhooaja õigesti, st tasakaalustatult väetatud ning haiguste ennetamiseks korralikult pritsitud. Nii möödubki neil aeg turvalises talvekorteris muretult.
Ära unusta sügisväetist!
Sügisväetis võiks olla antud juba septembris, ütleb Rein Joost. Hobiaednikel see tihti ununeb, aga fosforit ja kaaliumi (vahel ka veidi lämmastikku) sisaldav sügisväetis kindlustab kudede puitumise: puit muutub tihedaks ja miinuskraadid ei kahjusta seda. Lämmastikuga üleväetatud taime puit on seevastu lobe, sisaldab palju vett ega ela külma talve üle.
Kui oled septembris unustanud sügisväetist anda, tee seda oktoobri algul. Pehmed sügisilmad kestavad meil sageli kaua, rooside elutegevus jätkub ja nad hakkavad väetist tarvitama. Kuni põõsad õitsevad ja uusi õienuppegi on tulemas, kasv kestab.
Taimekaitse on ülitähtis
Kui septembris jäid põõsad tahmlaiksuse ja varrepõletiku vastu pritsimata, siis tuleb seda kindlasti teha oktoobri algul. Sobivat kemikaali, mida ka hobiaednik võib kasutada, oskab soovitada aiaäri töötaja. Samuti kõlbavad raud- ja vasksulfaat, vaskoksikloriid ja kartuli-lehemädaniku tõrje vahendid.
Kui põõsal on lehed peal, tehakse nõrgem lahus kui raagus taimele. Pakenditel on kõik täpselt kirjas, neid juhendeid tasub järgida.
Isegi kui roosidel pole märke seenhaigustest, tuleb igal juhul pritsida. Haigustekitajad võivad taimel peidetud kujul juba olemas olla või siis saabuvad mingil hetkel naabrite juurest. Eosed levivad väga hõlpsalt tuulega, uduga, inimestega jne.
Aga muldamine?
Enne lõplikku katmist ei soovita kogenud roosikasvataja roose üles mullata. Nimelt tuleb enne katmist, kui varred on lühemaks kärbitud, teha veel üks pritsimine. Kui varte ümber on juba kõrge mullakuhi, jäävad need taimeosad töötlemata ning võimalikud haiguseosed hävitamata. Kevadel hakkavad need ilma soojenedes (alates 5°) hoogsalt arenema.
Varajane muldamine pole hea ka seetõttu, et sooja sügisilmaga võivad oksad hakata mulla sees juuri ajama.
Oktoobris on sageli mõnusad pehmed ilmad ja lase siis oma roosidel rahulikult kasvada ja õitseda. Jahedas mullas (8–10°) arenevad hästi uued noored juured, mis ahnelt omastavad antud sügisväetist. Mida suurem on juurekava, seda paremini taim talveks valmistub.
Peenrale pudenenud lehed ja õite kroonlehed nopi ära, et eemaldada võimalikke haigusetekitajaid.
Oktoobri lõpupoole on aeg hakata varuma maha langenud lehti, mida läheb varsti vaja katmiseks. Lehed ei tohi olla niisked, seega kogu neid kuivadel päevadel. Neid on hea hoida suurtes prügikottides.
Novembri keskel talvekorterisse
Isegi kui roosid novembris veel õitsevad, ei lase Rein Joost sel end häirida ja katab nad ära. Siis on see töö tehtud ja rahu majas, talv tuleb niikuinii. Pealegi jääb aina vähemaks sellist aega, mil saab päevavalguses tegutseda.
Enne katmist lõikab ta peenraroosid 35–40 cm kõrguseks. Inglise roosid jäävad kõrgemaks – 40–50 cm. Roniroosidelt lõikab välja peened ja vanad oksad, nii et jääks neli-viis põhioksa, need painutab ta peenrarooside juurde maha.
Siinkohal tasub tähele panna, et põõsastelt staažikas roosikasvataja lehti ei eemalda ja ka lõigatud varrejupid jäävad sinnasamasse peenrale. Pärast lõikamist pritsib ta nii taimed kui peenrapinna teist korda haiguste tõrjeks üle.
Nüüd sätib aednik peenarde kohale mõned puulatid, mis toetuvad puupukkidele. Seejärel puistab ta roosidele u 30 cm kõrguselt kuivad puulehed.
Kuiv lehepadi on parim soojahoidja
Lehed peavad olema täiesti kuivad, sest niiskena ajavad nad katte all õhuniiskuse kõrgeks ja haiguseostel on soodsad tingimused tegutsema hakata.
Kohev lehemass on õhurikas, õhk on teatavasti aga ülihea isolaator. Paks lehepadi hoiab maa soojust ning muld on talvel juurte ümber sobiva temperatuuriga (0–5°). Soojemas mullas hakkavad juured tööle ja taim alustab elutegevust.
Latid katab Rein Joost tugeva läbipaistva kilega. Katusel on kerge kalle, et vihma- ja sulavesi ära voolaks. Kile servad saavad raskuseks metalltorud, et kate ei hakkaks tuulega laperdama. Pika peenra katmiseks läheb vaja mitut kiletükki, nende ülekate peab olema u 30 cm, et vesi vahelt sisse ei pääseks.
Tunneli otstes keerab mees kile niimoodi tagasi, et jääks avaus, mille kaudu saab õhk liikuda ning talvekorter õhutatud. Nii ei kogune niiskust, mis paneks haigused levima.
Kirjeldatud kattekonstruktsiooni on kevadel väga lihtne ladustada, sest latid, pukid ja rulli keeratud kile ei võta kuigi palju ruumi. Lehed paneb Rein Joost aga tagasi kilekottidesse, niisutab massi korralikult läbi, seob kotid kinni ning sügisel võtab välja rammusa lehekomposti.
Talv ilma katuseta
Neil, kes ei võta ette õhkkuiva katmist, soovitab Rein Joost toimida järgmiselt.
Kui saabub aeg peenraroosid talvituma panna, siis lõika põõsad tagasi, eemalda tüügastelt lehed ja korista peenralt kogu sodi. Seejärel pritsi taimed haiguste tõrjeks üle.
Nüüd mulda põõsad 20–30 cm kõrguselt üles, et juured, juurekael ja pookekoht oleksid kaitstud. Kühvelda põõsale mulda või komposti, veelgi parem on liiv, sest vesi jookseb sellest läbi. Üldse ei sobi aga saepuru, turvas (v.a spetsiaalne, vett tõrjuv katteturvas) ja lehed, sest talviste sademetega moodustavad need juurekaela ümber jäiselt külma märja kompressi, mis ei hoia maa soojust ning roosi kultuurosa on suures külmumisohus.
Hea, kui saad kuhja katta kuuseokstega, mis aitavad koguda lund. Kohev lumi on hea soojahoidja. Kuuseoksi pole linnas aga enamasti kusagilt võtta. Tänavuse jõulukuuse oksad tasub alles hoida, kui on koht, kus neid hoida. Kuigi okkad pudenevad ja oksad jäävad raagu, saab neid sügisel kasutada rooside katmisel karkassina, millele on hea sättida kile, koormakate või muu vettpidav materjal. Roosid tänavad selle eest, sest kuivas meeldib neile hulga rohkem talve veeta.
