«Plaanisin seeria «Folded/Volditud» esitlust suve alguseks, et see settiks natuke, sest sügisel kavatsen siseneda välisturule. Arendan praegu uut kodulehekülge, kuhu tuleb ka e-pood,» selgitab kudumisele keskendunud Johanna Ulfsak, kelle loodud disainibränd No Fun koondab väiketiraažides vaipu, kardina- ja sallikangaid ning moetooteid.
«Viimastel aastatel on disainimaailmas väga põnevad ajad. Tarbekunst, unikaalne disain ja aeglasemad meetodid on taas au sees. Tänu sellele on esile kerkinud uus disainiplatvorm, mis pigem paikneb kusagil disaini ja kunsti vahelises sfääris. On tekkinud palju disainigaleriisid ja ka disainimesse erinevates maailmapaikades, kus esitletakse pisut kontseptuaalsemat lähenemist tarbeesemete loomisele. See on üsna lahe ja samas loomulik asjade käik, kuna masstööstus ja kommertsdisain on väsitavad ning seal pannakse palju rõhku trendidele ja turundusele, mitte sisule, kunstniku uutele visioonidele, väljendusvabadusele ja kahjuks ka kvaliteedile. Vajadus sellele vastanduda ei ole tekkinud tühjalt pinnalt,» arutleb disainer.
Kudumise kütkesse sattus Johanna Ulfsak Taanis Koldingi disainikooli magistriõppes, kuhu ta pärast Eesti Kunstiakadeemia tekstiilieriala lõpetamist suundus.
«Kangastelgede ruum oli vaieldamatult kooli kõige ebapopulaarsem koht. Kui ma näen, et mõni asi on välja tõrjutud, tõmbab see mind automaatselt enda poole. Tekstiiliosakond Koldingis on maailmatasemel, võimsat masinaparki uuendati pidevalt, tudengid ei jäänud ilma ühestki uuenduslikust tehnoloogiast. Mulle tundus, et põnevam on hakata kangast ise looma, rida rea haaval. Kudumine on inimkonna ajaloo kõige vanem tehnoloogia, mille printsiip on aastatuhandetega jäänud samaks. Enamik ajast Taanis eksperimenteerisingi erinevate materjalikombinatsioonide ja kudumistehnikatega. Eriti köitis mind taimedega värvimine. Töötasin palju siidi- ja toorsiidi jääkidest kedratud lõngadega. Lõnga-masinaga katsetades hakkasin seda luksuslikku materjali muude lõngadega kokku ketrama, luues täitsa uut kvaliteeti. Lõngu värvides aga imab iga materjal pigmenti sisse eri moodi. Siidile tekib luksuslik läige, villale matim toon. Kõige põnevam aspekt taimedega värvimise juures on see, et kunagi ei tea, mis on lõpptulemus,» selgitab Johanna Ulfsak, kelle eesmärk on disaini tuua traditsionaalsed tehnikad nüüdisaegses võtmes.
Jaapanis kudumist õppimas
Kui magistrantuur sai läbi, naasis ta kodumaale ja eksperimenteerimine jätkus. 2013. aastast teevad nad koostööd Kärt Ojaveega ja on näiteks valmistanud ebaharilikest materjalidest, nagu PVC, klaas-, optiline ja süsinikkiud jpt, traditsionaalsel meetodil kangaid. 2016. aastal pälvis duo aasta noore tekstiilikunstniku auhinna Hop gleriis toimunud näituse «Live Streams» eest. Tandemi koostöö kestab edasi. Praegu on üks nende kangas eksponeeritud Espoo kunstimuuseumi Emma avatud rahvusvahelisel väljapanekul.
Vahepeal käis Johanna Ulfsak aga Jaapanis õppimas traditsionaalset kudumist. Mõistagi jätkab ta No Funi disainimargiga. Oma otsinguis on ta põhjalik. Näiteks kollektsiooni «Folded/Volditud» luues töötas ta vormi ja värviga eraldi. Alles hiljem pani kõik kokku ja tulemus on muljet avaldav.
«Mul oli kindel visioon teha ootamatu vormiga objekte ja hakkasin siis voltima, et vaibad tuleksid huvitavad ja samas ei väsitaks ka silma,» põhjendab autor, kelle hinnangul ei tohi disain imiteerida massdisaini, vaid peab olema isikupärane.
«Me peame liikuma tarbekunsti väärtustamise poole, et inimesed ihkaksid oma kodudesse häid, ajaproovile vastupidavaid esemeid. Disain peaks olema funktsionaalne, aga samas ka nagu kunstiteos.»
Seda tema loodud vaibad, kangad, sallid ongi. No Funi veebilehe pildigalerii on tulvil inspireerivaid fotosid, mis näitavad, kuidas värvilised vaibad (tekstiilid) elavdavad interjööre.
