Oodates magnoolia õitsemist. Miks ei õitse?
Jüri Annist
Shutterstock

On terve hulk põhjusi, miks magnoolia ei taha õitseda. Uurime neid lähemalt.

Igaüks, kes juhtub varakevadel nägema tuhandete õitega kaetud suurt magnooliat (Magnolia), tahab seda omale aeda. Väga nunnu on ka vaid paarimeetrine õiekuhil, millel rohked õied ei võimalda täpsustavalt vaadata, kas tegu on ühetüvelise väikese puu või vormika põõsaga.

Paraku on magnooliate tarvis meie kliima jahe ja ligane. Siiski on viimatised soojemad talved märkimisväärselt suurendanud aiaomanike huvi magnooliate vastu. Julgemad huvilised lihtsalt ignoreerivad kahte ohtlikumat kari magnooliate kasvatamisel: pärast ebaõnnestunud talvitumist ei pruugi magnooliad toibuda või nad küll kasvavad, aga nende olematu õitsemine ei vasta kaugeltki ootustele.

Mõlemad keerdsõlmed saab lahti harutada, kui pakkuda istikutele veatuid kasvutingimusi ja valida õiged sordid. Alustaksin seekord viimastest, lootes, et õigesti kasvama sätitud ning hooldatud taimed suudavad talvigi kindlamalt üle elada.

Hilissügisel vaata oma magnooliad üle. Kui leiad võrsete tippudest hulganisti üsna suuri pehmete udemetega kaetud pungi, siis need ongi õiepungad ja kevadine õilmitsemine oleks justkui tagatud. Täbaram on olukord, kui sa selliseid siidiseid pungi ei leia. Põhjused on kirjas allpool.

 

Esimene põhjus, miks ei õitse
 

Paraku ei garanteeri pungade olemasolu õnnestunud õitsemist. Nimelt peavad pungad vastu pidama talvistele heitlikele oludele. Soojema kliimaga aladel on populaarseimateks sellised magnooliad, kes õitsevad võimalikult vara (meie mõistes talve teisel poolel) enne veel, kui lehed on pungadest välja rullunud.

Kuna eraaiad on seal valdavalt väikesed, siis on meelismagnooliateks väheldase kasvuga tähtmagnooliate (M. stellata) sordid. Meil käib nende käsi rõhuval enamikul aastatest kehvasti. Vähegi asisema sula ajal ruttavad tähtmagnooliad oma õiepungi avama. Järgnev külmalaine hukutab poolavatud õied vääramatult.

Kui peibutavat pikemat sulaperioodi pole olnud, siis avanevad talve edukalt üle elanud õied kevadel sedavõrd vara, et hilised öökülmad pruunistavad nende ilu olematuks. Meie aia ’Royal Star’ on mitmeil viimaseil aastail püüdnud meid õievahuga rõõmustada, aga eranditeta on kõik üritused lõppenud näotute pruunide plötsakatega põõsa okstel. Ometi on nimetatud sort üks hilisemaid õitsejaid „tähtede” seas.

 

Kaheksa väikest tüdrukut
 

Järelikult tuleb eelistada veelgi hilisema õitsemise algusega magnooliaid. 1950. aastate keskel ristati USA-s liiliaõielise magnoolia sorte  tähtmagnoolia omadega (M. liliiflora × M. stellata). Sihiks silme ees oli saada hilisema õitsemisajaga, vastupidavaid, väheldasekasvulisi ning võimalikult värvikate õitega taimi.

Õnnestunutena eraldati arvukate seemikute seast „kaheksa väikest tüdrukut”. Neile anti sordinimi ja asuti paljundama. Sordid ’Ann’, ’Betty’, ’Jane’, ’Judy’, ’Pinkie’, ’Randy’, ’Ricki’ ja ’Susan’ on tänini lugematute puukoolide sortimendis. ’Jane’ ja ’Susan’ kasvavad püstisepoolseks mitmetüveliseks väheldaseks puuks, teised kujunevad põõsasteks.

Uusaretistest on primadonnaks kerkinud tumepurpursete lõhnavate õitega ’Black Tulip’. Kitsa võraga puuks edenev ’Galaxy’ sobib hästi ka väheldasse aeda.

 

Ristates külmakindlamaks
 

Tähtmagnooliat on 20. sajandi algupoolel ristatud ka ühe külmakindlaima magnoolialiigiga – hondo magnooliaga (M. kobus). „Kunstseemendajaks” oli aretaja Max Löbner ja tulemus nimetati Loebneri magnooliaks (M. x loebneri).

Hiljem lisandusid sordid, millest tuntumad on ’Leonard Messel’ ja ’Merrill’. Neist esimesel on meie talvede talumisega aeg-ajalt probleeme, aga teine suudab edeneda vägevaks puuks ja rõõmustab omanikku lugematute valgete lõhnavate õitega.

Uuem sort, keda võiks proovida kodustada, on valgete täidisõitega ’Wildcat’. Uusi, kirjelduste järgi üha vastupidavamaid ja kaunimaid, erinevate lähtetaimede kaudu saadud sorte lisandub igal aastal arvukalt. Vahelduseks valgete-roosade-purpursete õitega sortidele tasuks istutada mõni kollaseõieline magnoolia. Ilusaimateks kollasteks peetakse sorte ’Elizabeth’, ’Yellow Bird’ ja ’Honey Tulip’.

Ostmisel jälgi taimepassis ära toodud õitsemise algusaega ja külmakindluse astet. Siiski pead olema valmis taime talvejärgseks hukuks, sest uusi sorte pole jõutud Eestis katsetada.

 

Suviseid õitsejaid
 

Ülalkirjeldatud liiga varase õite avamisega seotud probleemist vabaned, kui valid omale aeda hoopis mõne suvel õitseva magnoolia. Paraku on siis taim üleni lehes ja õied ei ole kaugeltki nii efektselt nähtavad kui kevadel õilmitsevatel magnooliatel.

Siinkohal soovitan kiigata Sieboldi magnoolia (M. sieboldii) sortide manu. ’Colossus’ õitseb kaua, eksponeerides suuri valgeid õisi, mis küll kahjuks avanevad allapoole. ’Charles Coates’ aga hoiab oma lõhnavaid valgeid õisi kenasti ülespidi avatuna.

Hilistest õitsejatest taluvad Eesti kliimat veel ülisuurte lehtedega varimagnoolia (M. tripetala) ja teravalehine magnoolia (M. acuminata).

 

Teine takistus, miks õisi ei näe
 

Viimati nimetatutega jõudsime teise takistuseni, miks magnoolia ei pruugi suvatseda õitseda. Nimelt paljundatakse liike (nendel pole taimepassis sordinime) enamasti seemneid külvates ja seemikuid suureks kasvatades. Magnoolialiikide seemikud võivad hakata esimesi õisi tegema aga alles 15-aastasena (Eesti jaheduses vast veelgi hiljem).

Sorte paljundatakse sordiehtsatena valdavalt pookimise teel. Erinevalt seemikutest asutavad poogitud taimed end õitsema väga noorena, mistõttu on istikuärides sageli müügil õiepungadega istikud. Järelikult vali endale õiepungadega istik, ja oled loonud eelduse, et näed ka edaspidi magnoolia imelisi õisi.

Paraku siiski vaid eelduse. Sinu uudne aiaasukas võib paar aastat kenasti õitseda ja siis ta vaid kasvab ja kasvab, aga õiepungi pole.

Põhjus võib olla lihtlabane, aga sa ei pruugi seda märgata. Nimelt võis sinu taime poogend (see väärtuslik osa, mis alustaimele poogiti) saada talvel hukka või astus keegi selle kogemata aluse küljest lahti. Hoogsalt kasvama on ennast aga sättinud aluseks kasutatud „metsik” magnoolia, kes ei mõtlegi enne vähemalt kümmet aastat õitsema hakata. Ja kui ta ükskord hakkabki, siis võib õisi olla kasinalt ning needki ei hiilga iluga.

 

Kolmas määrav asjaolu
 

Vale muld ja selle ebaõige väetamine võib olla samuti süüdi, miks õisi ei näe. Aluseline muld pole magnooliale vastuvõetav. Kasvukoha mulla pH peaks olema 5,5–6,5 ehk üsnagi happeline.

Muld peaks ohtralt sisaldama tasapisi lagunevat orgaanilist materjali. Seega kaeva enne istutamist mulda tublisti naturaalset turvast ja kokku rehitsetud puulehti. Magnooliatele on mokka mööda ka savikas muld.

Korralikuks õitsemiseks vajavad nad viljakat substraati, aga selle väetamiseks ära kasuta lämmastikurikast väetist. Vali kauplusest väetis, mille pakil on toimeainete (N : P : K ehk lämmastik : fosfor : kaalium) sisaldust väljendav numbrikombinatsioon 10 : 20 : 20 või 10 : 20 : 15. Need leiad niinimetatud sügisväetiste poolelt.

Lämmastiku liig piitsutab taime vohavalt kasvama, mistõttu õite moodustamine jääb sootuks tagaplaanile. Murusse solistiks istutatud magnoolia võib saada lämmastiku üledoosi muruväetise kaudu. Viimane on lämmastikurikas ja seda regulaarselt murule manustades on lämmastiku liig magnoolia tarvis kerge tekkima.

 

Neljas mõttekoht
 

Viimaseks arupidamise kohaks on valguse-varju vahekord. Kuivapoolses mullas võib täispäike olla magnooliale kurjast. Asjakohane oleks mõningane lõunaaegne laiguline vari. Püsivalt parasniiskes kasvukohas on päikesepaiste õige valik.

Seega: kui sinu magnoolia ei õitse rikkalikult, võib süüdi olla liiga varjuline kasvukoht.

Loo alguses mainitud talvekindluse probleemi vältimiseks sobivad kõik tekstis mainitud sordid: need saavad tavatalvel kenasti hakkama, kuid paukuv pakane võib siiski ka neile osutuda üle jõu käivaks katsumuseks.

 

Rusikareeglid, mis teevad magnoolia õnnelikuks
 

* Ära istuta sügavale!

* Mingil juhul ära istuta teda ümber!

* Ära songi (võra) all mulda!

* Unusta okste lõikamine, kuna magnoolia elab nüsimist rängalt üle!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid