Mida teha vana suvilaaiaga, kus on ainult muru ja viljapuud? Pärast Jaapanis käiku sündis originaalne lahendus.
„Kaks aastat tagasi, enne esimese koroonakevade sulgemisi, olime just käinud Jaapanis.
Ansambli Naised Köögis muusik ja lugude kaasautor Katrin Laidre (46) leiab, et elus on palju juhuseid: kellega ja kus sa kokku saad, kas ja kuidas klapid.
See imepisike linnaaed on oivaline siseruumide laiendus, kus lõõgastuda pärast tööpäeva, teha veidi aiatööd ja tunda rõõmu taimedest.
Tänavalt mööduja ei oska aimatagi, milline tore roheline oaas jääb väikese kahekordse eramaja taha.
Aias on hea olla, kui see on võõra pilgu eest varjatud väliruum. Just seesuguse õuetoa kujundas perekond Helme, ilmestades okaspuude igihaljast rohelust värviküllaste vohavate lilleamplitega.
Väike krunt on juba parasjagu täiskasvanud.
Taimehuvilisele on Soidlate aed tõeline maiuspala, kus tahaks veeta tunde ja tunde, et tutvuda lugematu hulga põnevate taimedega ja nautida võimsaid vaateid taimemaastikele.
Juba aastaid jahib aia „peaaednik” Leili vaid erilisi liike ja sorte.
Hiigelkorvid värvikate suvelilledega, vitspunutised taimeseadetega, vormi pügatud okaspuud ja lehtpõõsad, lõbusad kujukesed – igal sammul on tunda lusti ja kirge, millega floristina töötav Jana Mankin on oma aeda kujundanud.
Üle kümne aasta tagasi tegi
Stiilne ja väljapeetud, korduvate taimerühmadega – „Aed sai selline, nagu soovisin,” rõõmustab perenaine Anny Lätt, nautides kolmandat aiasuve.
Tugevate briisidega on tunda õhus merehingust, ehkki veeviirg silmi ei ulatu, samas sugugi kaugel ei ole.
Mida külvad, seda lõikad, ütleb vanasõna. Vähemalt aiapidamises on tegemist pooltõega, sest kevadel maha pandud seemnetest või noortaimedest sirgujaid mõjutavad „sada asja” alates ilmast ja lõpetades konkureerivate näljastega.