Meie ainsal looduslikul männiliigil on tore valik ilusaid sorte, kelle pärast ei pea talvel muretsema – külm ei tee neile midagi.
Harilik mänd (Pinus sylvestris), rahvapäraselt pedajas, on Eestis sedavõrd tavaline puu, et teda peaksid teadma kõik.
Paljudele on ootamatu näha iiriseid õitsemas varakevadel samal ajal lumikellukestega, mõnikord koguni lume sees. Need rõõmustajad on võrkiirised ehk sibulaga iirised.
Sibulaga iiriseid on teisigi.
Vaasa talu suure pargiosaga aed on ainulaadne oaas ümbruskonna lagedate põldude keskel – dendropargi maalilisi vaateid ning põnevat taimekollektsiooni on käidud vaatamas isegi Jaapanist ja Ameerikast, lähematest maadest rääkimata.
Kui me oleksime Räpina
Igas aias saab liaanidega ehk ronitaimedega luua tiheda, samas muljet avaldava leheseina. Nad ei vaja erilist hooldust, nendega saab hõlpsasti sulgeda inetuid vaateid ja kujundada hubaseid istumisnurki.
Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakakaliigist, teised on pooppuu (S. intermedia) ja tuhkpihlakas (S. rupicola).
Igas tarbeaias võiks leiduda mõni marjapõõsas, kust saaks mammu suhu pista või suurema saagi korral koduaia viljadest ka hoidiseid teha. Kõige tavalisemad on aedades musta ja punase sõstra ning tikripõõsad.
Karusmarjasorte on väga erinevaid. Nende viljad võivad olla siledad, kaetud udekarvadega või hoopis karvased. Värvilt heledamad ja tumedamad punased, mustjad, kollased, rohelised, kollakasrohelised.
Karusmari peab olema igas koduaias.
Koerahambad, tulivõhad, kolmiklilled, preeriaküünlad ja mitmed teised vähem levinud sibullilled on piiritult imetlusväärsed, pakkudes võimalust tundma õppida looduse ainukordset mitmekesisust.
Sibultaimed on osa looduse osavast ellujäämise ja paljunemis