Unusta asfalt! Aia varjualale leidub imeilusaid pinnakatjaid

Jüri Annist
Õevane murtudsüda katab pinna kaunilt õhuliselt. | Shutterstock

Aiapidajatelt kuuleb sagedasti küsimust: “Meil on selline viludapoolne suurte puude alune, kus kohe mitte midagi kasvada ei taha. Mida sinna võiksin istutada?”. Asfalt oleks ülaltoodud puhul muidugi heaks valikuks, aga kui istutamise soovi ei õnnestu alla suruda, siis järgnevad taimed võiksid abiks olla. Paraku ei tasu loota, et nendel ka kõndida kannataks.

* Nõgestele panustamine on kindla peale minek.

* Õevane murtudsüda (Dicentra eximia) katab maapinna õhulise ja õrna vaibaga, mida pikka aega kaunistavad roosad õied.

* Vastandina eelmisele laotab roomav akakapsas (Ajuga reptans) ’Caitlin’s Giant’ väga kiiresti laiali oma üsna suured ümmargused lehed, mis üksteist vaheliti kattes ei luba naljalt ühelgi teisel rohttaimel oma heaolu häirida. Sinised õieküünlad on silmarõõmustavaks boonuseks. Värvikate lehtedega akakapsasordid edenevad aeglasemalt, vajavad rohkem valgust ja ebasoodsal aastal võivad saada kannatada.

* Siberi valdsteinia (Waldsteinia ternata) lausistutus näeb välja nagu maasikavälu, ainult nende õied on kärtskollased ja marjakorviga pole “siberlaste” juurde asja.

* Taevasiniste õitega kevad-nabaseemnik (Omphalodes verna) sisendab oma olekuga optimismi ning peletab halba tuju. Ja veel milline uhke nimi talle on pandud! Oma südajaid lehti hoiab ta kenasti kikkis. Profid ütlevad üksmeelselt, et puhassiniseid õisi pole aias kunagi üleliia!

* Varjukiviriku (Saxifraga umbrosa) lehestik on üsna jäik, aga tema tillukeste valgete õitega õisikud sirutuvad nõtkelt kõrgemale. Need on lilleseadjaile maiuspalaks.

* Harilik metspipar (Asarum europaeum) püsib aastaringselt muutumatult tumerohelisena. Soliidne, aeglaselt edenev, pikaealine. Sipelgad kannavad seemneid laiali, mistõttu võid seemikuid leida ootamatutest kohtadest. Tagasihoidlikud õied jäävad lehtede alla peitu. Kevadpäike võib lehti pruunistada. Kasvab ka Eesti looduses.

 

Koldnõges ja iminõges

Varjuliste aiaosade taimestamine kipub ikka ja jälle probleeme tekitama. Puude all või ehitiste varjus ei taha muru edeneda. Tavaliselt tikitakse valgusevaesed alad täis väikese igihali istikuid. See taim katab varjuala nägusa, paksu, igihalja vaibaga, mis siiski ajapikku kipub lähimatele naabritele “katust” tegema. Igihalil on peened, aga selle eest väga sitked, puitunud varred, mis tuleb suisa kääridega läbi lõigata või peab olema käepärast korralikult teritatud kandilise teraga labidas.

Väikese igihali tumeroheline lehevaip lisab pimedapoolsele puudealusele veelgi süngust juurde. Äkki saaks varjualadele istutada midagi heledamat ja kergemini ohjeldatavat?

Parajalt jahedad, mõnusalt niiske mullaga varjualad on koldnõgeste (Lamiastrum; ka Galeobdolon) ja iminõgeste (Lamium) meeliskasvukohaks. Tuntakse palju nõgeseliike, aga aedades kasutatakse enamasti siiski vaid allpool nimetatud kirjulehiseid sorte.

Kui soovitan mõnele kliendile istutada aeda nõgeseid, siis võib tema pilgust välja lugeda ehmatust: ”Jumal hoidku, ainult mitte nõgeseid!” Vast tasuks siiski nõgestega tutvust sobitada, nad on seda väärt!
Muide, koldnõges kasvab Eestis leht- ja segametsades võrdlemisi sagedasti, valge iminõges väga sagedasti, aga täpiline iminõges on sedavõrd haruldane, et on kantud punasesse raamatusse.

 

Hõbedane nõgesevaip
 

Vilkaimaks edenejaks on kirjulehine koldnõges ’Variegatum’ (sün. ’Florentium’). Meie aedades on ta pikkamööda levinud 1970ndate lõpust.
Lehed on tal munajad, saagja servaga. Keskelt ja äärtest rohelised, vahepealne osa on üleni hõbedane. Taim püüab olla igihaljas, aga targem on kevadel taimestatud ala üle niita, sest uutel võrsetel on kirkama mustriga lehed.

Palju kasulikku nõu ja infot leiad raamatust "Aia aarded".

Sarnased artiklid