Tühjast pööningust saab tuba. Kuidas täpsemalt?

TM Kodu&Ehitus
Pööningu väljaehitamine algab sellest, et tuleb välja selgitada, mida olemasolev katuse kaldenurk võimaldab seal ette võtta. | Shutterstock

Aja edenedes tõusevad hinda väärtused, mida aastate eest veel millekski pidada ei taibatud ning nii võib pikalt tühjalt ja kasutult seisnud pööningust saada soe, nägus ja valgusküllane eluruum – tuleb vaid veidi vaeva näha.

Pööningu otstarbekas kasutamine on kogu maja ja selle asukate seisukohast mitmes mõttes kasulik. Esiteks eeldab pööningu eluruumina kasutamine head katuse soojustamist, mis parandab terve hoone soojapidavust, teiseks saab elamu juurde n-ö kasulikku pinda, mida saab kujundada kas ateljeeks, lastetoaks või lisamagamistubadeks. Kolmandaks, kuna soe õhk tõuseb teatavasti ülespoole, aitab pööningu aktiivsesse kasutusse võtmine allkorrusel köetud soojust tõhusamalt ära kasutada. Ja neljandaks: läbi katuseakende pääseb pööningule teinekord rohkemgi päevavalgust kui alumise korruse ruumidesse – nii et tulemuseks võib olla rõõmsalt valgusküllane ruum, mida lisaks sellele päike veel ka kütta aitab. Kõige krooniks on väljaehitatud pööninguga elumaja kinnisvaraturul üksjagu kõrgemas hinnas samas piirkonnas paikneva tühja katusealusega elamuga võrreldes.
 

Kas pööningukorter või üldse pööninguta maja?
 

Pööningu väljaehitamine algab sellest, et tuleb välja selgitada, mida olemasolev katuse kaldenurk võimaldab seal ette võtta. Kui katuseviilu kõrgus on sedavõrd madal, et selle all saab keskmise pikkusega inimene liikuda vaid küürutades ja sedagi vaid ruumi keskosas, siis vahelaele eluruumi rajamine kõne alla ei tule. Seda ei tasu teha ka juhul, kui arvatakse, et lapsed ongi väikest kasvu ja neile see sobib, sest laste kasvades jääks selline madal katusealune niikuinii kasutusest välja. Tuleb silmas pidada, et soojustuse ja siseviimistlusmaterjali lisamine muudab ruumi madalamaks ja ahtamaks, nii et väga piiri peale ei tasuks ennekõike just ruumi kõrgust jätta, sest pärast saab liig madalast laest loendamatute muhkude näol üks paras nuhtlus, eriti külaliste seas.

Arvestama peab asjaolu, et kui varem vahelael pidevalt ei käidud, siis edaspidi hakatakse seda tegema. Seega küsimus: kas on vaja lisatoestust puhtalt vastupidavuse mõttes või siis alumistes ruumides olevate inimeste mittehäirimise pärast. Iseäranis kehtib see puitkonstruktsiooni ja puidust vahelagedega majade puhul. Seda oskab täpselt hinnata ehitusala spetsialist, aga muidugi on võimalikku õõtsumist tunda ka lihtsalt lael käia proovides.

Talad võivad küll lisakoormusele vastu pidada, aga nende n-ö taluvus pole mõeldud selleks, et neile pidevalt ebaühtlast koormust avaldatakse ja nõnda tekib vetrumine. Sellisel juhul võib vahelae toestuseks paigaldada lisatalasid või tugiposte, mis ühtlasi jäävad hiljem ka ruumide sisemust kujundama.

Väga madala katusekaldega majadel saab vahelae ka üldse välja lõhkuda, katuse korralikult soojustada, akendega varustada ja kenaks viimistleda. Loomulikult peab seejuures hoone kandevkonstruktsiooni tugevusega arvestama, aga sedasi võime saada n-ö kõrge laega ruumi, mis juba ainuüksi sellest tulenevalt näib avaram ning on õhu- ja valgusküllasem. Eraldi on võimalik vahelae osadest moodustada omapäraseid siserõdusid või poolkorruseid näiteks magamisasemete paigutamiseks või raamatukogu mahutamiseks.
Kõige ideaalsemalt sobivad ümberehitamiseks mansardkatuse alused, sest need on mahukaimad; isegi sedavõrd, et sinna annab ehitada kaks lisakorrust.

Katuseakendel on pööningu eluruumiks muutmisel oluline roll. Ühest küljest pääseb nende kaudu sisse päevavalgus, teisalt kütab päike akende kaudu ka katusealust, mistõttu liigne palavus on selliste ruumide puhul sage probleem ja mõistlikum on seda juba eos püüda lahendada. Tõhusaim moodus on muidugi konditsioneerifunktsiooniga õhksoojuspumba paigaldamine, millega saab ära lahendada ka pööningu talvise kütmise, aga on ka lihtsamaid ja odavamaid lahendusi.
 

Katuseaknad aitavad õhul liikuma pääseda
 

Oluline on tagada sellistes ruumides hea õhuvahetus. Esmalt peaksid katusekorruse aknad olema varustatud spetsiaalsete õhutusklappidega, mis lubavad õhu liikuma ka suletud akendega. Lisaks peaksid päikesepoolsetel akendel olema ka lihtsasti ette tõmmatavad ruloo- või ribakardinad. Viimased võimaldavad teatud ulatuses ka sissetulevat valgust soovitud kohta suunata.

Hea õhuvahetuse tagamiseks on teinekord abiks tavaline äratõmbeventilaator, mis peaks asuma akendest eemal või kahel pool katust asuvate akende korral ruumi keskosas. Nõnda pääseb värske õhk akende kaudu ruumi sisse, ventilaator aga suunab kasutatud õhu hoonest välja.

Tänapäeval on spetsialistid seisukohal, et siseruumide õige õhutus käib sundventilatsiooni abil – värske õhk võetakse väljast ja suunatakse ruumi, kasutatud õhk aga pumbatakse välja. Võib kasutada ka soojusvahetit, mis väljuva n-ö musta õhu soojusega soojendab üles väljast võetava külma õhu.

Tähtis roll sellise katusealuse ruumi tuulutamisel on ka akende asukohal. Kui näiteks üks akendest paikneb konstruktsiooni ülaosas ja teised allpool, saab nende vahel tekitada nn korstnaefekti – alumistest akendest tuleb jahe ja värske õhk sisse, soojeneb toas ja väljub ülemise akna kaudu.

Kui katusehari on kõrge ja aknad asuvad põrandast rohkem kui kahe meetri kõrgusel, nii et nendeni käega enam hästi ei ulatu, on puhtalt mugavuse huvides soovitav kasutada elektriliselt avatavaid-suletavaid aknamehhanisme. Sel juhul tuleb enne seinte ja katuse sisepinna viimistlemist paigaldada ka vajalikud elektrijuhtmed. Muide, akende valik sõltub samuti katuse kaldenurgast – mida madalam see on, seda piklikumad aknad tuleks valida, et tagada maksimaalne valguse sissepääs. Hea veepidavuse tagamiseks tuleb kasutada aknatootja enda pakutavaid originaalplekke.

Katusekonstruktsioon ja sarikate asetus akna suurusele üldiselt piire ei sea; üldine reegel ütleb, et eluruumis peaks aknapinda olema vähemalt 10% põrandapinnast, elu- või töötoas võiks seda olla rohkem, magamistoas piisab vähemast. Akende paigutamise juures peab silmas pidama ka ilmakaari ja seda, et aknad saaksid ennekõike maja päikesepoolsesse ossa. Katuseaknad annavad näiteks suurepärase võimaluse õhtul voodis pikutades tähti ja kuud vaadata.
 

Pööningutoad peavad hästi sooja pidama
 

Kui tavapäraselt alustatakse katuse paigaldust tuuletõkkeplaadi kinnitamisest sarikatele, seejärel sätitakse paika aluskate ning kõige peale läheb katusekattematerjal, siis pööningu soojustamisel tuleb seda teha vastupidi, st katusekate on juba olemas, selle all aga eraldi soojustust üldjuhul mitte. Aga otse loomulikult võib sellise suure remonditöö juures kaaluda ka seda, kas kogu katus ei vajaks väljavahetamist. Sellisel juhul tuleb asjale läheneda juba nagu uusehituse puhul.

Soojustust paigaldades on tähtis, et sellest sissepoole saaks pandud korralik aurutõke, mis tagab ühelt poolt maja õhutiheduse, teisalt takistab see majas tekkiva niiskuse sattumist soojustusmaterjali sisse ja sealtkaudu katusekonstruktsiooni. Lisaks parandab korralik aurutõke ka näiteks kehvapoolse tuuletõkke, kui katusekatet välja ei vahetata ja omal ajal pole seda kattematerjali alla võib-olla üldse pandudki. Tuuletõkkena võib muidugi kasutada ka kipsplaati, aga sel puudub eraldi sooja isoleerimise võime.

Kaldkatuse hea soojapidavuse saavutamiseks on väga oluline kõikide tuuletõkkeplaatide, aluskatte ja muude ühenduste korralik teipimine külmasildade tekke vältimiseks. Põhisoojustusena soovitavad spetsialistid kasutada mineraalvilla, mis on mittepõlev ja täidab hästi karkassivahed. Põhisoojustuse paksus võiks olla vähemalt 300 mm ja mineraalset kivi- või klaasvilla pannakse tavaliselt kaks kihti: üks sarikate paksuselt nende vahele, teine allapoole. Viilkatuses olevate akende ümber tuleb soojustus paigaldada akna kohale horisontaalselt ja akna alla vertikaalselt.
Aurutõkkemembraani ei paigaldata kohe siseviimistluse taha, vaid veidi sissepoole. Oluline on, et aurutõke asuks kogu soojustuse paksuse 1/4 seespoolses osas. Siseviimistlus ise, näiteks kipsplaat, on mõistlik paigutada metallkarkassile – see on jäigem kui puit ja hoiab laudist või plaati kindlamalt paigal.
 

Katusealusele ruumile annab ilmet avarus
 

Pöönigukambrile vaheseinu planeerides arvesta, et kaldseintega toas on vaja rohkem põrandapinda kui püstseintega ruumis, ja kuna pööningule pääseb valgus katuseakendest, muutub meeleolukaks just võimalikult avatud ruum. Avatust lisab katuseharjani lahtiseks jäetud ruum, aga kui katuse kalle võimaldab, võib ehitada ka eraldi laega pööninguruumi.

Kui jätta katusealune alumise korrusega avatuks, tekib sisemiljöösse veelgi rohkem avarust ja õhulisust. Nähtavale võib jätta ka osa katuse ja vahelae taladest, mis korraliku viimistluse puhul mõjuvad efektselt. Vajadusel võib paigaldada ülemise korruse toestamiseks eraldi kandvaid poste näiteks puhta pinnaga palkidest.
Kõige lihtsam katusealuse ruumi kütmise meetod on paigaldada sinna termoregulaatoritega varustatud elektriradiaatorid. Need peaksid asetsema akende all, nii saab vältida talvist vee kondenseerumist aknaklaasidele.
Katusekorteri siseviimistlust on kõige mugavam teha kipsplaadiga, aga võib kasutada ka teisi lahendusi, näiteks laudist.

Sarnased artiklid