Sipelgatest vabanemine nõuab väga palju kannatust

Mari Lall
Rautsikud ei ole kaitse all. | Shutterstock

Türgi vanasõna soovitab: „Kui su vaenlane on sipelgas, siis näe temas elevanti.” Seda võib tõlgendada ka nii: sipelgate peletamise ja tõrje puhul pole ettevaatus kunagi liiast.

Nii taimset kui loomset toitu tarbivad sipelgad on õigupoolest väga kasulikud putukad. Üks kuklasepesa suudab näiteks suvega ära hävitada kuni 80 kg kahjurputukaid, nende vastseid, nukke ja mune ning puhtana hoida u ¼ ha metsa. Sipelgad tolmeldavad taimi ja levitavad seemneid. Linnud kümblevad sipelgapesas, et saada sipelghappe abil lahti parasiitidest; karule ja rähnile on sipelgad toidupooliseks. Meil on sipelgaist oma koduümbruses kasu ka seepärast, et paigus, kus liigub sipelgaid, tegutseb vähem puuke, nastikuid ja rästikuid.
Aeda tükkinud sipelgatega on maid jagada palju lihtsam siis, kui neid on alles vähe. Eestis elab 54 liiki sipelgaid ja enamasti me ei tea, kes need aeda tungijad täpselt on. Väikestel sipelgatel teevad silma järgi vahet tõelised asjatundjad.
Kuklaste perekonna (Formica s. str.) seitset liiki kutsutakse metsakuklasteks. Need on palu-, laane-, aru-, karu-, liiva-, veere- ja kännukuklane. Metsakuklased on Eestis juba 1958. aastast looduskaitse all, 1996. aastast on nad arvatud III kategooria kaitsealuste liikide hulka ja nende hävitajat ähvardab trahv.

Sellised võtted nagu kuklasepesa põlema pistmine, sinna naftasaaduste, keedusoola, väetiste jm kallamine-puistamine, on lisaks julmusele ja looduse ohustamisele ka mõttetud: nii ei ole sipelgaist lahti saadud, kuna sügavale maa alla peitunud emasid ja varuisendeid see ei hävita.

Kõik on korras, kui kuklased aeda jahile põikavad ja siis metsa naasevad. Vihje, et aeda on tulnud just metsakuklased ja nad tahavad sinna jäädagi, annab see, kui nad hakkavad endale aias, hoone vundamendi ääres ning ka tühjalt seisvas või harva kasutatavas hoones oksaraagudest, okastest, kõrtest, kooretükkidest jms kõrget kuhikpesa ehitama. Pesa alla rajatakse õues peagi sügavad käigud ja talvituskambrid. Metsaäärse maakodu aeda võivad metsakuklased tükkida näiteks siis, kui metsas on tehtud lageraiet.

Metsakuklaste toimetamisega ei pea me oma valdustes leppima, sest kui neil aias enam toiduks putukaid ei piisa, ronivad nad toituma ka mesitarudesse ja hakkavad marjapõõsaste, viljapuude vm taimede juurtel ja tüvedel lehetäisid, juuretäisid või kilptäisid karjatama. Mesilaspere võivad metsakuklased tarus hävitada mõne kuuga.

Metsas kasvatab üks kuklasepesa lehetäisid umbes kümnel kuusel. Sipelgad hoolitsevad oma „täikarja” eest nagu tublid talunikud. Lehetäid hoiatavad üksteist röövputukate rünnaku eest feromoone eritades, neid haistes tulevadki sipelgad oma karjale appi: tapavad ründajad või peletavad nad minema. Lehetäide tagakeha tundlatega silitades saavad sipelgad kätte magusa väljaheite e mesineste. Täikarja oskavad sipelgad isegi ületalve hoida, kolides lehetäide munade varu talveks sügavale oma pessa.

 

Metsakuklased metsa tagasi
 

Valesse kohta (näiteks aianurka või kuuseheki alla) kerkiva metsakuklasepesa tohib metsa viia ja see, kuidas neid sipelgaid kolida võib, on täpselt kirjas vabariigi valitsuse kahes määruses. (Vt 2004. aasta 15. juuli määrus nr 248 ja 2009. aasta 19. jaanuari määrus nr 13).

Kui kahtled, millise liigiga sinu õuel just tegu on, võta esmalt ühendust kohaliku keskkonnateenistusega. Kaitsealuseid liike aidatakse ka ümber asustada, kuid asjatundja juhendamisel saab algusjärgus kuklasepesa, kus pesamaterjali on alles mõni labidatäis, ka ise ära kolitud.

Suurema pesaga, kus sipelgad on juba talvitunud, on lugu keerukam, sest siis tuleb välja kaevata ka talvitumiskambrid. Maa all võib seega pesa olla sama palju või rohkemgi kui maa peal.
Parim aeg sellise pesa kolimiseks on märtsis-aprillis, sest siis tulevad end pesa pinnale soojendama töölistest suuremad varuisendid ja emad, kes elavad sügaval pinnasekambrites. Kui nad kolides maha jäävad, siis ümberasustamine ei õnnestu, sest nad taastavad pesa ruttu. Kui võimalik, siis koli sipelgaid varahommikul või hilisõhtul, kui ka töölised on pesas.

Metsakuklased tuleb ümber asustada vähemalt 500 meetri kaugusele. Leia kuklasepesale selline okaspuumets, mida pole kavas maha võtta. Vali metsa valgemas servas mõne kuuse juures välja päikeseline koht, mille läheduses ei ole teisi kuklasepesi ega konkureerivaid sipelgaliike, kes kohe oma ala kaitsema hakkaksid. Sõdivad sipelgad saavad hukka.

Sipelgad võib koos pesamaterjaliga ära vedada näiteks suletavas tünnis, jäta neile sinna ka õhuruumi. Pesamaterjal püsib kolimise ajal õhulisem, kui paned tünni selle vahele mõned puuoksad. Umbes ühe meetri sügavuselt pesa alt välja kaevatud muld jms, kus on käigud, paki nummerdatud paberkottidesse (see aitab pesakihid õiges järjekorras hoida) või pappkastidesse.

Kui oled kogu selle varanduse uude kohta vedanud, säti kuivad kuuse- või männioksad koonusena uuele pesale tugikarkassiks. Esmalt kalla sellele pesa põhjalt toodud muld ja liiv, seejärel okkapuru ja lõpuks pealmine kiht koos sipelgatega.
Suuremast pesast aeda jäänud auku ei maksa kohe täis ajada, sest võib-olla märkad paari nädala pärast, et maha jäänud varusipelgad on seal uuesti pesa looma hakanud. Siis tuleb needki teistele järele kolida.

Kui sipelgad on tõesti kadunud, täida auk mulla, kuivkäimla sisu või mõne muu lehkava peletusaine ehk repellendiga, augu põhja võiks enne veel kasta sipelgapulbri lahusega.

 

Murelased, rautsikud jt sipelgad
 

Murelased (Lasius sp.) ja rautsikud (Myrmica spp.) ei ole kaitse all, kuid ka neid saab tõrjuda inimlikult, katsudes alustuseks nende pesad oma kodust eemale kolida. Nende pesad on väiksemad ja neid on lihtsam kolida, sest pesa osi ei ole tarvis äraveo ajaks eristada.

Sellised rahvasuus liikuvad legendid, et sipelgaid tuleb kolida keskööl – siis nad usuvad, et pesa kallal käis karu – või et pesast jäänud asemele tuleb visata rauatükk, ilmselt tõele ei vasta.

Pesatüübi järgi ei saa paraku määrata, millise sipelgaga just tegu on, sest pesa kuju oleneb ka elupaiga looduslikest tingimustest, ilmastikust jm. Meil väga levinud mustad mullamurelased pesitsevad näiteks kuivadel liivastel aladel ka kaevendpesades, niitudel teevad nad oma pesad mätastesse ja metsas kändudesse.
Rautsikud (nende toon on pruunikas-punakas) elavad mullas, nende käikudest ja kambritest koosnevad kaevendpesad on tavaliselt 20–30 cm maa all, kuid võivad ulatuda ka palju sügavamale. Aias märkame ja tunneme neid kohe, kui tahame murul pikutades päikest võtta. Nad pesitsevad aias niiskemates kohtades, kivide ja puutükkide all jne.

Mullamurelased tegutsevad nii lillepeenras, istutusaladel, teeplaatide all kui kasvuhoones. Nad tungivad innukalt ka majja (eriti ruumidesse, kus on hoiul või laokil magusat toidupoolist), pesitsevad vundamendipragudes, voodrilaudade ja/või seinapalkide vahel ning tükivad mesitarusse.

Tühjalt seisva, laguneva hoone kõdunevasse palkseina ehitavad pesa mullamurelasest suuremad puumurelased. Värsketest palkidest sein ahvatleb hobusipelgaid (Camponotus sp.), kes rajavad sinna toitumiskäike ja lagundavad puitu. Puidukaitsevahendiga immutatud palke nad ei taha.

 

Palju kannatust ja rahvapärased tõrjevõtted
 

Sipelgatest vabanemine on aeganõudev ettevõtmine, mis tahab kannatlikku meelt. Olen aidanud ümber kolida üht sauna tükkivate murelaste pesa ning peletanud sipelgaid maja trepilt ja selle ümbert aiateeplaatidelt.

Sipelgate liikumist märkasin esmalt sauna eesruumi kivipõrandal. Asja uurides sain aru, et õues sauna seina ääres käibki vilgas pesaehitus. Silma järgi oli pesamaterjali umbes suure kühvlitäie jagu. Tõstsime prügikühvliga selle ämbrisse, lisasime pesa põhjast natuke mulda ja viisime sipelgad oma metsa. Mõne nädala pärast olid sipelgad aga jälle seina äärde okkaid kogunud.

Tõenäoliselt hakkasid palkide vahele ja ka mulda jäänud sipelgad uuesti tegutsema. Kaevasime nüüd pesakoha paarikümne cm sügavuselt lahti, kambreid ei paistnud. Uue pesahakatuse koos sipelgatega viisime metsa teistele järele. Et sipelgatest ikka kindlasti vabaneda, tegin veega tubakapurutõmmise ja kastsin sellega nii seinapalke kui pesakohta. Ebameeldiva lõhnaga vedelik läks sedasi ehk ka palkide vahele ja see mõjub sügavamale kui näiteks mullale puistatud tubakapuru vm repellent. Teine kolimine läks õnneks, sipelgad jätsid sauna rahule.

Hoone vundamendi seest, seinapalkide ja ka kännujuurte vahelt on sipelgaid hästi raske kätte saada ja eemaldada. Kui sellist kohta või sipelgate liikumisrada on vaja tubakatõmmise, nõgesevirtsa või muu peletiga töödelda, lisa sellele nakke parandamiseks rohelist seepi või nõudepesuvahendit Fairy. Lahti kaevatud pesa kohale võib matta ka kuivkäimla ammoniaagihaisuse sisu vms.

Sipelgate peletamisega maja trepilt läks mul rohkem aega. Teeplaatide vahelt rändasid putukad alumisele trepiastmele, kuhu talvega oli kogunenud liiva. Paistis, et sealt plaanivad nad edasi tuppa tulla. Trepi juures mängivad lapsed ning mõnulevad päikesepaistel kass ja koer, niisiis mürki sinna panna ei saa. Kogusin sipelgatega liiva trepilt kühvliga kokku ja viskasin aiast välja. Seejärel katsetasin soovitatud mahetõrjenippi: sipelgatele ei meeldi kaneelilõhn. Trepil kulus kaneeli ikka mitu-mitu pakki. Tolmutamist kordasin umbes nädalaste vahedega kahe kuu jooksul. Võtsin kaneeli kohe jälle appi, kui aiast trepile uuesti sipelgaid tulema hakkas. Lõpuks leidsid nad endale parema paiga.

Sipelgaid tulebki peletama hakata kohe, kui neid vales kohas tegutsemas märkad. Muidu tõrjud neid mitu aastat. Metsa ääres elades või suvitades võiks seepärast mõni peletusaine ikka varuks olla. Peleti ehk repellendina on aiapidajad lisaks juba nimetatud tubakapurule, kaneelile ja käimlasisule soovitanud kasutada veel kartulivarsi, tomatilehti, purustatud sellerit ja peterselli, piparmünti, rosmariini, küüslauku, soolikarohtu ja humalat. Kellelgi olnud sipelgapesa aga just piparmündipeenras. Soovitatud on ka kohvipuru ning söögisoodast või keedusoolast ringi tegemist ümber kaitstava taime või koha.

Kui sipelgad tegutsevad köögiviljapeenras või kasvuhoones, siis kasta taimi isegi veega lahjendatult päris vängelt lehkava nõgeseleotise lahusega. See hea taimekaitsevahend on ühtlasi väetiseks, kuid lahjendamata kujul taimedele liiga kange.

Mesilasse tükivad nii metsakuklased kui mullamurelased. Et neid eemal hoida, tuleb tarude ümbrust hoolega niita. Mesitarude alune võiks olla plaaditud. Selleks et sipelgad tarru ei pääseks, panevad mesinikud varakevadel, enne kui sipelgad liikuma hakkavad, taru põranda ja jalgade ühenduskohta silikoonõliga määritud topsid, põhi ülespidi. Tarus tuleb mesilaste pesaruumi pealne puhas hoida kõigest, mis sipelgaid ahvatleb. Kohti, kuhu sipelgad on tarus jõudnud haudme tekitada, pritsitakse repellendilahusega või tolmutatakse mõne peletiga. Mõjus vahend on näiteks kange ja kibe Cayenne’i pipar.

 

Milliseid biotsiide tohib kasutada?
 

Kui sipelgaid on palju ja mahedate võtetega neid enam majast, saunast vm välja ei saa, tuleb appi võtta hävitava toimega sipelgapulber.

Kahjuritõrje- ja taimekaitsevahendite müüki reguleerib meil nii Euroopa Liidu kui Eesti seadusandlus. Kahjuritõrje- ja taimekaitsevahenditel teevad seadused selget vahet. Taimekaitsevahenditega tõrjutakse kahjureid taimedelt, kahjuritõrjevahenditega kaitstakse inimest ja tema vara kahjurite eest.

Kahjuritõrjevahendite müüki reguleerib Eestis biotsiidiseadus.
Biotsiidiks nimetatakse mis tahes ainet või segu niisuguses vormis, et ta sisaldab või tekitab üht või enamat toimeainet, millega saab kahjulikke organisme hävitada, tõrjuda või kahjutuks muuta. Kasutada lubatud vahendid peavad olema kasutajale ja keskkonnale võimalikult ohutud. Nõuded muutuvad järjest rangemaks ja seetõttu muutub pidevalt ka kasutatavate vahendite valik. Igasuguste aiavaenlaste tõrjel kasutada lubatud biotsiidide registri leiad vajaduse korral üles terviseameti kodulehelt (www.terviseamet.ee).

Erineva suurusega pakendites (nt 80 g, 250 g ja 1,7 kg) on sipelgatõrjeks sobivatest biotsiididest müügil Detia sipelgapulber e söötmürk (toimeaine permetriin, 0,5%), sipelgapulber Bros (toimeaine permetriin, 1%), Substrali sipelgatõrjegraanulid (toimeaine fiproniil, 0,2 g/kg)

Ohtlikud pulbrid võivad pikaajaliselt kahjustada veekeskkonda ja -organisme, seepärast vaata, et pulbrijäägid ei satuks kanalisatsiooni. Hoia biotsiide kodus nii, et lapsed või koduloomad neid kätte ei saaks, samuti ei ole nende koht ka toidukapis ega loomasööda hoiukohas.

Sipelgapulbrit kasutades täida pakendil olevaid ohutusnõudeid, jälgi hoolega, et pulber ei satuks nahale või silma. Ära neela pulbrit alla ega hinga sisse. Kanna töökindaid. Pulbriga toimetamise ajal ära suitseta, söö ega joo. Pärast pulbri kasutamist pese käed rohke vee ja seebiga puhtaks. Kui sipelgapulbrit järele jääb, tuleb see viia ohtlike jäätmete kogumispunkti.

Sipelgatele teeb pulbri ahvatlevaks sinna lisatud suhkur. Raputa pulbrit sipelgate käiguradadele, piisab 10 g/m2. Kui oled juba sipelgapesa eespool kirjeldatud viisil ära kolinud, siis võid pulbrit raputada ka pesa põhja ja äärtele. Tõhusamalt mõjub see, kui kastad pesa põhja sipelgapulbri lahusega. 1 l vee kohta võta u 10 g sipelgapulbrit, piisab, kui kastad pesakohta 10 l lahusega. Kasta kohe, kui oled lahuse valmis seganud, muidu settib pulber nõu põhja.

Istutusaladel meeldivad sipelgaile pesakohtadena väikesed kerakujulised okaspuud. Puuokste vahele koguneb varis, sipelgad tassivad sinna kõdu juurde ja rajavad pesa. Väikesed okaspuud tuleb kevadel ja sügisel varisest puhtaks teha. Uhu sipelgad puuokste vahelt kastmisvooliku abil veega minema, puista puule sipelgapulbrit või tee sellega puukese ümber kaitsev ring.

Sipelgatõrjeks sobib kasutada ka Detia universaalset putukapulbrit (250 g; toimeaine permetriin, 0,8%), millega hävitatakse majast ja keldrist ka prussakaid, soomuklasi, kirpe jt.

Aerosoolidest pakuvad aiakauplused Biolit Plusi (toimeained deltametriin, 0,02%; tetrametriin, 0,15%) ja universaalset putukaaerosooli Biolit Uni (toimeained deltametriin, 0,01%; piperonüülbutoksiid, 0,05%; tetrametriin 0,25%). Aerosooli tuleb madalalt pihustada sipelgate liikumiskohtadele. Lisaks muudele ohutusnõuetele on vaja väga süttimisohtlikud aerosoolid alati tulest eemal hoida. Jälgi, et aerosoolist välja pihustatud sisu ei langeks õhust joogivette, akvaariumisse ega mujale, kus see võiks kahju teha.

Ruumides kasutamiseks on müügil sipelgaid ligimeelitava sisuga erinevate firmade söödatoosid, eraldi söödatoosid on mõeldud vaaraosipelgatele.

Pressi toosil märgitud kohtadesse avad ja pane sipelgate liikumisteedele korraga vähemalt kaks söödatoosi. Arvesta, et 6 m2 kohta oleks väljas üks toos. Toosis olev mürkhõrgutis peaks mõjuma 6–8 nädala jooksul. Mõju on tõhusam, kui sipelgad sel ajal muud toitu kuidagi kätte ei saa.

Väike kollakas- või punakaspruun vaaraosipelgas (Monomorium pharaonis) arvatakse pärinevat Aafrikast, kõikjal troopikas on ta väga levinud. Meie kliimas need tüütud tegelased õnneks õues tegutseda ei suuda, sest neile on arenguks tarvis püsivalt suurt õhuniiskust ja 20–30 soojakraadi. Eestis määrati vaaraosipelgas liigina esmakordselt 1969. aastal. Suvilas saab vaaraosipelgaist lahti talvel, sest külmaga nad hukkuvad. Korteris, eramus jt hoonetes on nende tõrjeks kõige tõhusam kasutada mürkhõrgutisega söödamaju, kust töölissipelgad mürgi pessa emadele kannavad.

Allikas: Kodu&Aed Aiavihik "Aiakahjurid".

Sarnased artiklid