Sarmikas katusekorter Pelgulinnas

Kersti Jaigma
Norr11 toekas laud Rough toob vanasse puumajja industriaalse noodi. Seda tasakaalustavad sama firma mugavad samettoolid. | Terje Ugandi

Neli aastat Londonis moenõustaja ja stilistina töötanud Anna Karboinova pühkis hiljuti suurlinna tolmu jalgadelt, et seada sisse oma unistuste kodu Pelgulinnas, nautida rahulikumat elurütmi ja teha algust oma keraamikamargiga Virgo Ceramics. 

Anna kodu asub Kalamaja ja Pelgulinna piiril eestiaegses kivitrepikojaga majas, mis mõni aasta tagasi põhjalikult renoveeriti. Pisikese rõduga, valgusküllane ja soe, läbi kahe korruse ulatuv korter vaatab üle asumi võluvate tagahoovide ja katuste. Päike piilub läbi puuvõrade katusekorterisse ja hakkab mängima värvikatel detailidel – tekstiilil, kunstil ja keraamikal, mis on siia jõudnud maailma eri paigust ja ka perekonna varasalvest.

Olles kogenud peadpööritavat tempot maailma metropolis ja sealses moetööstuses, oskab Anna hinnata rahuliku piirkonna võlu ning õdusa puumaja hubasust. «Vanas majas oli karakterit, ajaloo ilu. Korteri atmosfäär köitis mind kohe,» meenutab naine, kuidas valik Tallinnas eluaset otsides üsna kiirelt selle paiga kasuks langes. Avar aknaga vannituba, võimalus magamistoast väikesele terrassile astuda ja huvitav kahe tasandiga planeering olid meeldivaks boonuseks. 80 ruutmeetri suurune korralikult renoveeritud korter tuli nüüd üksnes sisustada ja seeläbi veelgi omasemaks ning kodusemaks tuunida.

Tegutsedes praegugi stilistika- ja moevaldkonnas ning tehes kaastööd rahvusvaheliselt tuntud moeportaalile Net-a-Porter, meeldib perenaisele erinevaid värvi- ja materjalikooslusi kombineerida ka interjööris. Ilusad ja erilised esemed paeluvad teda nii töös kui ka koduses miljöös. «Armastan asju, millel on rääkida oma lugu ja millel on minu jaoks tähendus, sisu. Reisin seoses oma tööga palju ja põnevat keraamikat olen kaasa toonud näiteks Itaaliast, Gruusiast, Aserbaidžaanist ja mujaltki. Kirjud vaibad on ostetud Marrakechi ja Istanbuli turgudelt. 1930ndate kohaliku villavaiba sain aga healt sõbralt Tallinn Portrait Galleryst.»

Esimesed mööblitükid, mis Pelgulinna jõudsid, olid Norr11 industriaalse ilmega suur söögilaud Rough ja mündiroheline Smegi külmik. Need kaks asja valis Anna tegelikult välja isegi enne seda, kui ta päris oma kodu leidis. «Ma ei vaadanud ühtegi teist lauda, see oli armastus esimesest silmapilgust,» naerab naine ja lisab, ta miksib meeleldi kokku industriaalsust ja retrostiili, metalli ja sametit, kaheksakümnendate erksat värvigammat ning sooja naturaalset puitu. «Püüdsin hoida tasakaalu, et interjöör ei hakkaks liialt meenutama ei vanaema suvilat ega poppi Taani kohvikut.»

Taaskasutust ja keskkonnasäästlikku eluviisi peab Anna moetööstuse tagamaid tundes siiski oluliseks ning kolm tugitooli, mis seisavad teise korruse trepihallis, on pärit vanavanaisa suvekodust. Stiilsed toolid tuli vaid korda teha ja uut suurt diivanit polnud vajagi. Muusikat kuulata ja juttu ajada võib ka vanavanaisa toolidel või nende ees oleval pehmel vaibal istudes.

Pikemad koosviibimised ja õhtusöögid peetakse aga pika söögilaua ümber korteri esimesel korrusel. Oliiviroheliste keraamiliste plaatidega köögiseina kavandas perenaine ise ja Itaalia päritolu köök telliti salongist D-Sign. Seinakappide asemel on köögis lahtised riiulid, et värvilised nõud mugavalt käepärast ja nähtaval oleksid. Omanäoline nõudekollektsioon täieneb pidevalt ka Anna enda loodud kaubamärgi Virgo Ceramics anumatega, mille valmimisele aitasid kaasa keraamik Ene Raud ja moedisainer Anu Samarüütel.

Tubades on alles jäetud ajastule omased lae peegelnurgad ja sellest detailist lähtudes leidub ümaraid vorme ning omamoodi pehmust siin-seal terves korteris.

Kokkuvõttes segunevad Pelgulinna kodus asukohale viitavalt mõnus aguliromantika ja sulnis minimalism, uus ja vana ning ennekõike perenaise hea stiilitunnetus ja vaist erilisi esemeid kokku sobitada.

Sarnased artiklid