Ott Lepland: vagurast võimsaks

Siiri Lelumees
Otile meeldib spordiklubis rassida. Ta on tegelenud ka Tai poksiga. | Olga Makina

Karantiini lõpus tuli laulja Ott Lepland (33) välja uue muusikavideoga "Lootuses", mille kommentaariks üks kuulaja YouTube'is tabavalt kirjutas: "Ott on alles noor, kuid juba on ta oma võimsa hääle ja hingelise loominguga jätnud Eesti muusikasse suured jalajäljed. Ta särab veel kaua ühe heledaima tähena Eesti muusikataevas." Selle hinnanguga tuleb ainult nõustuda.

Sumedatel augustipäevadel võivad varakevadised katsumused tunduda juba kaugele selja taha jäänud, ometigi annavad nende tagajärjed siiani tunda. Lauljana oli Ott Leplandil muidugi koroonaajal täielik tööpaus. Ott võtab kõike aga talle omase häirimatusega.

"Kriis möödus rahulikult, sain olla väga palju kodus. Kui muidu on graafik suhteliselt tihe – nädalas on tavaliselt minimaalselt kaks-kolm esinemist –, siis nüüd sai võtta täitsa rahulikult ja olla palju iseendaga," meenutab ta.
 

Nimekirja järgi tegevusse
 

"Eks ta lõpuks muutus raskeks, sest olen hästi liikuva eluviisiga inimene ja mulle on oluline, et päev oleks tegevust täis: kas on esinemine, käin trennis või teen hoopis midagi muud. Ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata," kirjeldab ta nii paljudelegi tuttavat karantiiniaja alguse nõutust.

Peataolek ei kestnud aga kaua. "Tegin endale nimekirja asjadest, mida teha, ja hakkasin seda järgima. Harjutasin klaverit, tegin hääleharjutusi – kiirematel aegadel jääb ju enda harimiseks vähem aega, kuid uus olukord andis selleks hea võimaluse. Lisaks koristasin, käisin jooksmas ja rattaga sõitmas, kõndimas; avastasin enda jaoks podcast'id (taskuhääling, veebisaade – ingl), eriti muusikajaloo omad. Õppisin ka sotsiaalmeediat – kuidas seda enda jaoks mõistlikult tööle panna."

Oti sõnul on ta üsna püsimatu inimene. "Suudan arvuti ees istuda ja keskenduda maksimaalselt vaid tund aega, siis pean end jälle liigutama. Üheksast viieni arvutis töötada ma ilmselt ei suudaks," nendib ta.
 

Rivist väljas maailm
 

Loomulikult ei unustanud Ott ka oma Hiiumaal elavat vanaema, kellele ta tihti helistas. "Ma kujutan ette, et vanaemal oli küll raske üksinda täielikus isolatsioonis olla. Mu tädi viis talle ukse taha toidukoti, temaga sai kaugelt rääkida; ka üleaedsete ja sugulastega sai nõnda suhelda, aga kujutan ette, et selline täielik karantiin võis ikka päris keeruline olla," leiab Ott.

"Mõnes mõttes oli see aga huvitav aeg: olid uues olukorras sunnitud endale mingit tegevust leidma. Muidu tuleb tegevus iseenesest, aga siis olid kõik kohad kinni. See paneb asju vaatama uue vaatenurga alt ja mõtlema, kui habras inimkond tegelikult on. Piisab emakesel loodusel ennast natuke raputada ja kohe on kogu maailm rivist väljas. Selles mõttes peaks see olema inimestele õppetund – tahaks loota, et õpime sellest midagi. Loodusel ei ole meid vaja, vaid meil on loodust vaja."
 

Liikumiseta on mõtlemine laisem
 

Kui varem oli Ott rohkem spordiklubide inimene, siis karantiini ajal avastas ta enda jaoks välitreeningud – jooksmise ja jalgrattasõidu. Kui elu jälle lahti läks, suundus ta aga uuesti spordiklubisse. "Eks selleks, et jooksmine ja jalgrattasõit armsaks saaks, peaks rohkem pingutama. Mäletan, et kui kunagi hakkasin spordiklubis käima, siis võttis aega, enne kui see harjumuseks muutus. See paar kuud oli rutiiniks saamiseks liiga väike aeg," nendib ta.

Kui paljud tundsid, et karantiin ängistas neid vaimselt, siis seda Ott otseselt ei tundnud. "Suhtlesin perekonna ja sõpradega nii palju, kui piirangud seda võimaldasid. Pigem tundsin ängistust sellest, et ei saanud trenni teha. Olen avastanud, et kui hoian füüsise aktiivse, on ka mu mõistus selgem. See on ilmselt kõigil niimoodi. Terves kehas terve vaim, öeldakse," muigab laulja ja lisab: "Avastasin, et kui on pikem eemalolek spordist, mida olen harjunud tegema, muutusin ka mõtlemiselt kuidagi laisemaks."
 

Harjumuse edasiviiv jõud
 

Sport tuli Oti ellu mõni aasta tagasi, kui ta otsustas teha alkoholiga aastase pausi. "Otsustasin, et üldse alkoholi ei tarbi. Kui muidu käisin ikka nädalas paar korda väljas ja järgmine päev olin väsinud või kehva enesetundega – mis tegelikult tähendas, et ka järgmine päev oli rikutud –, siis nüüd jäi kuidagi aega üle."

Nendel vabadel hetkedel hakkaski Ott trennis käima. "Aastaga sain selle endale nii sisse, et tekkis sportimisharjumus. Karantiini ajal tunnetasin, et midagi on puudu. Tekkis sisemine rahulolematus. Need, kes on olnud samasuguses rutiinis, selle üle vahest ei imesta. See on nagu hammaste pesemine: tavaline päeva osa, aga kui sa seda ei tee, siis ei ole just kõige parem tunne."

Otile meeldib spordiklubis rassida. Ta on tegelenud ka Tai poksiga, ja kuigi selles on tekkinud pikem paus, on tal plaanis seda siiski uuesti tegema hakata. "Ostsin endale ka jalgpallivarustuse, kuna sõber Juss Haasma on mind mitu korda jalkat mängima kutsunud ja ma pole saanud minna, sest ei ole varustust. Kunagi sai jalgpalliga palju tegeletud ning siiamaani meeldib mulle jalgpalli vaadata ja mängida. Kindlasti eelistan jalgpalli jooksmisele," teab ta nüüd oma kogemustest.
 

Otsus, mis avas uued uksed
 

Alkoholist loobus Ott seetõttu, et hakkas tundma selle väsitavat mõju. "Isegi kui tarbimine jäi mõõdukaks, oli järgmine päev väsimus, tekkis rahulolematusetunne ja mõtlesin, et oli seda nüüd kõike vaja. Otsustasin, et teen eksperimendi ja proovin – midagi polnud ju kaotada. Nüüd arvan, et see oli üks kõige õigemaid otsuseid, mida viimaste aastate jooksul olen langetanud. See oli hästi õpetlik kogemus."

Esimesed kolm kuud tekkis mõnikord tahtmine käega lüüa, ent Ott suutis siiski ahvatlusele vastu panna. "Neljandal kuul ei tulegi enam selle peale, et võiks mingi kokteili võtta, aga esimesel paaril kuul – eriti kui bändipoisid tegid väikese dringi –, käis peast ikka mõte läbi. Lõpuks tuli aasta alkoholivaba aega ära," nendib Ott ja kuigi ta parima sõbra pulma tähistas juba väikese joogiga, jäi sellest ajast külge harjumus tarvitada alkoholi väga harva.
Laulja ei välista, et ta sama uuesti ei tee: "See avab elu sellised uksed, mis on kinni olnud või mida pole ise paotanud. Väga hea kogemus oli – aastane paus distsiplineeris."

Õnneks ei ole Ott alkoholi kasutanud esinemise "õlitamiseks". "Kuna minu laulud on vokaaltehniliselt suhteliselt keerulised, siis ilma alkoholita suudan oma tehnikat paremini hallata. Kui olen laval, keskendun sellele, et mu etteaste oleks võimalikult kvaliteetne."

Kui kunagi mindi pärast kontserti peo peale edasi, siis nüüd ei tee ta enam tavaliselt sedagi. "Mulle ei sobi, et järgmisel päeval olen pool päeva ühe külje peal voodis ja teine pool teise külje peal diivanil. Lõppude lõpuks ajendaski mind alkoholist loobuma väsimusest lahtisaamine ja parem enesetunne. Et päevad ei läheks raisku."
 

Tagasi suvistele lavalaudadele
 

Päevad enam Otil raisku muidugi ei lähe. Juulis oli lauljal kirikukontsertide sari Eesti kirikutes: need olid autorikontserdid, kus ta esitas nii enda kui ka teiste Eesti autorite loomingut, näiteks Tõnis Mägi ja Ivo Linna repertuaarist. Sama formaati kasutas Ott ka viis aastat tagasi ja sai toona väga hea tagasiside.

Ja kuigi tavaliselt lähevad inimesed kirikutesse jõulude ajal, suvel pigem mõisaparkidesse, on paljud avastanud suvise kirikukontserdi lummuse. "Mul on palju laule, mis sellisesse atmosfääri sobivad, on natuke sügavam ja mõtlikum kava," selgitab Ott.

Kirikukontsertidel oli ka heategevuslik eesmärk: "15 protsenti piletitulust läks kirikute toetusfondi."

Ott ei puhka ka augustis. "Augusti teisel nädalal on mul plaanis väike kontserdisari koos Liis Lemsalu ja oma kvartetiga, kus saab kuulda vokaalseid töötlusi nii minu kui ka Liisi repertuaarist. Muidugi laulame ka palju koos."
 

Ürgne maalapike keset merd
 

Üks kõige tähtsamaid kohti on Otile Hiiumaa. "Hiljuti hakkasin tunnetama – vanasti ei osanud sellele tähelepanu pöörata –, et Hiiumaal on teistsugune hingamine, vaimsus. Seal on väga palju sellist ürgsust, mida mandrilt leiab vähe. Eks ta ongi eraldatud ja teistmoodi, natuke metsik. Iga kord, kui sinna lähen, tunnen pingelangust. Nagu oleks maa magnetväli energeetiliselt teine," naerab Ott ja lisab: "Kui jõuan vanaema juurde, olenemata kellaajast, tuleb mulle rammestus ja uni peale, viskan diivani peale pikali ja teen väikese tukastuse."

Hiidlased, aga võib-olla ka teised, mäletavad hästi, et just tänu Oti lauluvõistluse võidule sai Kärdla austava laulupealinna tiitli ja auhinnaks saadud heategevusrahaga taastati Kärdla laululava. Hiidlased olid tänulikud ja Oti üle erakordselt uhked. "Renoveeritud laululava sissepühitsemise kontserdile tuli kohale vaat et terve Kärdla linna täis rahvast – 3000 inimest," meenutab Ott ka ise kerge uhkusevärinaga seda rahvahulka, kes Kärdla pisikese linnapargi pilgeni täis sai.
 

Kuulsuse keerleval vaaterattal
 

Küllap tunnevad Oti tänaval ära nii hiidlased kui ka ülejäänud eestimaalased. Kuidas on kuulsuse koormat kanda? "Kindlasti ei ole see mind rõhunud. Minu alal on inimesed sellega harjunud. Paratamatult on see ka edevuse asi – eks me kõik ole veidi edevad, mõni rohkem, mõni vähem. Ja eks see ajaga ka muutub: mõnel kuulsusejanu suureneb, teisel aga väheneb.

Olen tähele pannud, et mida kauem sa pildil oled olnud, seda keerulisemaks muutub kuulajate üllatamine. Uued tulevad peale: noor, värske artist – tean seda omast käest – tekitab alati rohkem huvi. Kui oled aastaid tegutsenud, tekib sul küll oma kuulajaskond, aga üha raskem on millegagi üllatada. Aga võib-olla ei peagi kogu aeg üllatama," mõtiskleb laulja.

"See on ju tegelikult elu loogiline osa: eluring ongi selline, et kogu aeg kõik uueneb. Nii ka meil liiguvad vanemad artistid eest ära ja nooremad tulevad peale. Kui võidelda ja üritada olla pidevalt tähelepanu kõige kõrgemas tipus, siis see väsitaks. Ja kui prooviks seda kogu aeg teha, hakkaks see ka teisi väsitama. Ongi vaja, et kuulajaskond saaks mõnest artistist vahepeal puhata – et ta uut tulemist vastu võtta."
 

Järelejätmatu edasiliikumine
 

"Ma tunnen, et pean kogu aeg edasi liikuma – mulle ei sobi vana rasva peal sõitmine. Aeg-ajalt peab ilmuma ikka uus laul. Nii ma pigem teengi uut muusikat eelkõige iseendale, et vähemalt ennastki üllatada," leiab laulja.

Ott on alati arvanud, et mugavustsooni pidama jääda ei ole hea: "Kui sinna kinni jääd, hakkad paratamatult tagasi libisema. Edu ja õige elu on mugavustsoonist väljas. Aeg-ajalt on tore oma töö vilju nautida ja seal mugavustsoonis olla, aga mingi hetk pead sellest välja astuma. Mina tahangi seda teha; ma ei tea, kas see on mingi ambitsioon või enesetõestus," viskab Ott küsimuse õhku ja lisab: "Olen enda suhtes väga kriitiline ja perfektsionist. Mingil määral on see pluss, aga samas ka miinus: kohati on see väsitav, teisalt võib olla edasiviiv jõud, kui sa nõuad endalt pidevalt midagi. Kõike tuleb osata doseerida, täpselt nagu spordis. Kui üle teed, teed endale liiga; kui üldse ei tee, siis on ka halvasti."
 

Vahel tõmbab juhtme seinast
 

Oti muusikaline maitse on suhteliselt lai, klassikalisest muusikast hiphopini. "Mind on väga palju mõjutanud Tõnis Mägi ja Ivo Linna repertuaar – olen Eesti muusikat üldse väga palju kuulanud ja sealt inspiratsiooni ammutanud. Välismaalt tuleb nimetada muidugi Queeni, Elton Johni, George Michaelit.

Ka Maiken (laulja ja laulupedagoog Kadri Koppel – toim) on mind muusikalises mõttes aidanud. Oma muusikuteel võlgnen väga palju just temale: tänu Maikeni õpetustele avastasin oma hääle täiesti teistsuguse kasutuse ja varjundi," tunnistab Ott. "Kui teismelisena laulsin hästi vaikselt ja vaguralt, siis Maikeni käe all õppisin vokaaltehnikat tegema. Nii hakkasin hoopis teistmoodi laulma: tulid esile kõrgemad, pikemad ja jõulisemad helid. Inimesena on mind aga kõige rohkem mõjutanud muusikaõpetajast ema, kes on mind juhendanud ja suunanud," lisab laulja.

Lauljana ei tunne Ott, et peab olema pidevalt muusika sees. "Kuna tegelen tänu esinemistele ja laulude kirjutamisele kogu aeg muusikaga, siis vahel tekib tunne, et ei taha midagi kuulata. Autoga sõites klõpsan raadio hoopis kinni. Mõnikord pean end isegi sundima. Kui on näiteks tihe esinemisperiood, aga on vaja selgeks õppida mingi uus lugu, tekib tõrge või väsimus, sest muusikat on iga päev nii palju. Just sellepärast on vajalik oskus juhe seinast välja tõmmata: minna kuhugi reisima või teha midagi täiesti teistmoodi. See on ka põhjus, miks ma sportides muusikat ei kuula, välja arvatud juhul, kui on vaja õppida selgeks mingi uus laul."
 

Keha ja vaim vajavad poputamist
 

Oti sõnul ei ole ta küll gurmaan, aga hea toit talle meeldib. "Enamasti teen ise süüa. Käin kaks korda nädalas poes ja ostan kogu vajaliku toormaterjali. Üldiselt teen lihtsamaid toite: lihatoidud keedukartuli, riisi või tatraga, lihtsad panniroad."

Ott jälgib ka toidu tervislikkust. "Mulle on harjumuseks saanud, et vaatan toiduainete koostist. Näiteks võtan leiva kätte ja vaatan, mida siis see 100 grammi sisaldab."

Õnneks annab laulja keha ise aeg-ajalt teada, mida tal vaja on: "Vahepeal on olnud perioode, kui ma ei taha üldse liha süüa, pigem köögivilju. Otseselt toitumiskava mul ei ole, söön seda, mis isutab. Näiteks tuleb kalaisu – siis söön mitu päeva järjest kalafileed või -kotlette. Teinekord aga liha ainult salatiga, ilma kartuli või riisita."

Peale keha peab Ott tähtsaks ka vaimu harimist. "Olen avastanud rahvusringhäälingu saadete podcast'ide järelkuulamise. Eriti meeldivad mulle need, kust ma midagi õpin, saan midagi teada. Ma ei kuula pea kunagi ilukirjandust või väljamõeldud jutustust – pean tunnistama, et loen harva selliseid raamatuid. Mul peab olema asi, millest saan juurde faktilisi teadmisi ajaloolistele sündmustele. Isegi trenni alguses näiteks rattal sõites vaatan telefonist kas mingit dokumentaalfilmi või õppevideot. Samuti eelistan dokfilme mängufilmidele, kuigi aeg-ajalt käin ikka sõpradega kinos ka neid vaatamas," tunnistab Ott lõpetuseks.
Tõepoolest, isegi meelelahutajal on mõnikord meelelahutust vaja.

Sarnased artiklid