Miks meile kriitika ei meeldi?

Tiina Saar-Veelmaa

psühholoog

Shutterstock

Kriitika võib olla hea arenguvitamiin, kui seda oskuslikult edasi anda, kuid ometi annab see enamikule inimestest ebamugava ja pettumust valmistava kogemuse. Küsimus pole kriitika saaja hapruses, vaid selles, et tagasiside vastuvõtmiseks vajalik „pirni pesa” on jäänud ehitamata.

Millal sa viimati said komplimendi, mis tõesti hinge läks? Kui selline episood meenub, siis ilmselt tegi selle inimene, kelle arvamus sulle korda läheb. Meelituse sisu oli aus ja väärtustas midagi, mida ka ise tähtsaks pead, võib-olla see suisa üllatas.

Mulle meenub hiljuti koolitusel kuuldu, kus osaleja ütles, et on varem psühholoogi juures käinud, kuid see ei olnud meeldiv kogemus, ning nüüd mind kuulates sooviks ta, et oleks toona minu juurde sattunud. Olen tõesti aastakümnete vältel panustanud inimkeskse, humanistliku, jõustava ja takistusi lahendava lähenemise loomisse, kogunud kogemusi õpingute ja mitmekülgse praktika käigus. Tundsin sümpaatiat, et osaleja seda märkas ja tunnustas. Olen aastatega õppinud kiitust ka vastu võtma, sest eestlaslik „Ah, mis nüüd mina”, „See pole nii tähtis”, „See on juba ammu ostetud kampsun” ja muu säärane tagasiajamine, on meie kultuuriruumis põhjalikult juurdunud.