Mida peaks teadma majavammist?

Kalle Pilt hoonete niiskus- ja biokahjustuste kohtuekspert

TM Kodu & Ehitus

Eoskihiga hariliku majavammi viljakeha. | Eesti Mükoloogiauuringute Keskus

1996. aastast, kui avastasin oma kodus põrandas majavammi, on möödas juba üle kahekümne aasta. Mäletan veel selgesti seda teadmatust ning paanikat, mis siis tekkis. Nüüd olen üle vaadanud üle 3500 hoone, mille omanikel ja kasutajatel on olnud probleeme nii majavammi, hallituse kui ka puitu kahjustavate putukatega. Käisin õppimas hoonete seenkahjustuste määramist ja tõrjet Norras, Sotimaal, USA-s ja paljudes teistes välisriikides. Kõige selle põhjal soovin oma kogemust jagada teistega, et ei tekiks seda peataolekut, mis oli minul majavammi leides.

Majavammist on kirjutatud palju artikleid, neist mitmeid ka minu sulest. Sellepärast ei peatu pikemalt seene kirjeldusel. Meeldetuletuseks vaid niipalju, et majavamm pärineb Himaalaja kõrgmäestikust kolme kilomeetri kõrguselt ning jõudis Eestisse suure tõenäosusega läbi Inglismaa umbes poolteist sajandit tagasi. Maarjamaa külmade talvede tingimustes ei suuda majavamm väljaspool hooneid elada ja levib seetõttu vaid hoonest hoonesse. Majavamm tarbib toiduks puidus leiduvat tselluloosi ning hemitselluloosi. Järele jäänud ligniin on pruuni värvi, sellepärast nimetatakse majavammi kahjustust pruunmädanikuks. Kahjustatud puit kaotab oma tugevuse sõltuvalt kasvutingimustest kahe kuni kümne aastaga.