Pärast õitsemist lõika närbunud õied ära. Kui sa seda ei tee, pühendub taim seemnete ehk oma järglaste kasvatamisele. Pojengi õies on palju tolmukaid ja emakaid, pärast viljastumist arenevad emakad viljadeks. Pojengi viljaks on kukkur. Tavaliselt areneb ühest õiest mitu lähestikku asetsevat kukrut, mis moodustuvad kogukukru.
Kui vili saab valmis, avaneb kukkur n-ö õmblusest ja nähtavale tulevad ilusad mustad ja läikivad ridadena asetsevad seemned. Nendega pole sul aga midagi peale hakata, sest sorte saab paljundada vaid vegetatiivselt ehk puhmiku jagamise teel. Seemnetega saab paljundada üksnes liike (neid võib loomulikult ka jagada).
Seega – lõika äraõitsenud õied ära, et seemnete küpsetamine taime asjatult ei kurnaks. Suve lõpuni on nüüd pojengidega hooletu.
Aga kui on huvi seemikuid saada, siis külva seeme kohe pärast korjamist (ära lase läbi kuivada). Seeme peab saama talvel külmanäpistuse, siis idaneb see kevadel hästi. Seemikud hakkavad õitsema kolmandal-neljandal aastal.
Suve lõpp – parim aeg ümber istutada ja jagada
Mida kauem pojeng ühel kohal kasvab, seda võimsamaks ta muutub. Vahel on vaja teha aias aga muudatusi ja taim teise kohta istutada. Või siis soovid mõnda rohtse pojengi sorti või liiki paljundada, milleks tuleb puhmikut jagada.
Augusti lõpus ja septembris on kõige sobivam aeg need tööd ette võtta. Kevad ei sobi, sest pojengid jäävad siis mitmeks aastaks tõsiselt põdema ning uhke õitsemine taastub vaevaliselt. Küll võib aga kevadel muretult istutada aiaärist ostetud konteinertaimi: need on potistatud sügisel ja lähevad kevadel kenasti kasvama.
Kui sa tahad pojengi lihtsalt teise kohta tõsta, siis kaeva ta välja võimalikult suure juurepalliga, kuna võimsad juured ulatuvad sügavale. Pärast ümberistutust põeb taim paar aastat, enne kui varasem elujõud ja õitsemine taastub.
Puhmiku jagamiseks kaeva juurepall välja ja tükelda see nii, et igale osale jääks vähemal üks juuremugul ning kolm või rohkem kasvupunga. Jagamise ajal püüa mitte kärpida ja vigastada lihakaid juuremugulaid. Suve lõpus on kasvupungad juurekaelal hästi näha. Kui kasvupungi on jagatud osal vähe, vaid 1–2, kulub kauem aega, enne kui taim hakkab taas õitsema.
Lase lõikekohtadel umbes ööpäev kuivada, et lõikekohad jõuaksid korralikult armistuda. Mädanike vältimiseks tupsuta need üle lehtpuutuhaga.
Istutamisel peavad kasvupungad jääma u 5 cm sügavusele mulla alla. Tasub teada, et liiga sügavale või liiga kõrgele istutatud taimed õitsevad vähe või ei hakkagi õitsema. Kui jagad mitut puhmikut, siis vahepeal desinfitseeri tööriistu piirituse või kange viinaga, kuna lõikekohtade kaudu võivad levida viirushaigused.
Mis kiusab pojenge ja kuidas toimida?
Ehk märkasid enne õienuppude avanemist, kuidas sipelgad neil sagisid? See ei tähenda midagi halba ega kahjusta pojengi – sipelgad käivad seal lihtsalt magusat mesinestet limpsimas.
Õnneks pole pojengidel kahjureid, küll aga teevad tüli haigused, millest levinuim on pojengi-hahkhallitus (Botrytis paeoniae). See seenhaigus ongi süüdi selles, miks kevadel tärganud võrsed pikali vajuvad, õienupud ei avane ja kuivavad, lehed muutuvad lillakaks või keerduvad, varred kuivavad. Haiguse levikut saab pidurdada, kui puistad puhmikutesse lehtpuutuhka, kastad neid kaaliumpermanganaadi lahusega (3 g 10 liitri vee kohta) ja põletad sügisel kõik taimejäänused. Istutamisel tasub muguljuuri hoida kümmekond minutit 0,1% kaaliumpermanganaadi lahuses.
Pojengi-ringlaiksus (Peony ringspot virus) on viirushaigus, mis tekitab lehtedele esimestel aastatel heledaid laike. Haiguse süvenedes muutuvad need ringideks. Lehed kimarduvad, õiepungad ei puhke. Tõsisemalt nakatunud taime kasv kängub ning ta lakkab õitsemast. Tõhusat ravi ringlaiksuse vastu pole. Haigustunnustega taimed tuleb koos mullapalliga välja kaevata ja põletada. Komposti ei tohi neid mingil juhul visata, sest seal viirused ei hävine.
Allikas: Horticom
