Kõige banaanilikum puu. Magnoolia toob aeda troopilist lopsakust

Jüri Annist
Varimagnoolia vili on nagu suur roosa käbi. | Jüri Annist

Kui soovid lühikest põhjamaa suve vürtsitada killukese eksootikaga, siis istuta aeda magnoolia.

Lõunapoolsemates paikades ringi vaadates jääb pilk tahtmatult pidama taimedel, kelle lehed on hoopis suuremad, kui me oma põhjamaisel kodumaal oleme harjunud nägema. Banaaniistanduse servas jätkub silmitsemist kauemaks ja küsimusi kerkib huulile nagu seeni pärast vihma: miks nad banaanikimbud kottidesse on toppinud? Kui kaua aega kulub, kuni saaki saab koristada? Kas neid ilusaid suuri lehti ka kuidagi kasutatakse? Kas banaanitaimed mingil määral külma kannatavad?

Seni kuni mõni kohalik teadjamees vastuseid sõnastab, hakkab kõrvade vahel tiksuma soov leida omale aeda mõni taim, kelle lehed oleksid troopikale omaselt lopsakate mõõtmetega imiteerimaks banaani. Pentsik tahtmine küll, aga üllataval kombel mingil määral täiesti teostatav, kui heita pilk meil vastupidavate magnooliate poole.

 

Leht poolemeetrine, õis nagu taldrik
 

Puu, keda külmale vastupidavuse järgi määratletakse kuuluvat 4.–5. tsooni, kannab inglise keeles nime vihmavarjupuu ehk siis umbrella tree. Tema suured läikivad lehed on kuni 50 cm pikad ja 25 cm laiad. Lehed on koondunud võrsete tippudesse ja nii näeb puu tõesti vägagi vihmavarju moodi välja. See on varimagnoolia (Magnolia tripetala), kes oma kodumaal USA idaosas kasvab aegamööda kuni 15 m kõrguseks mitmetüveliseks puuks. Meil jääb ta märksa madalamaks.

Kuriili magnoolia (M. hypoleuca, sün M. obovata) lehed on veelgi suuremad, aga ta on talvekartlikum (Euroopa 6. kliimatsooni taim). Sellegipoolest on ta Soome aiafännidelegi tuttav taim ja saanud sealmaal omale nimeks suurelehine magnoolia. Eestis kasvab ta Lääne-Eesti ja saarte taimehuviliste aedades.

Mõlemad magnooliad avavad oma taldrikusuurused (läbimõõt 25 cm) õied juunis. Kreemikasvalged õied jäävad lehtede vahele varjule. Nende puhkemisest saad aimu nina kaudu: ära otsi puu alt haisvat korjust, need on õied, mis raipehaisu abil putukaid ligi meelitavad.

Viljastatud õitest arenevad sügiseks suured roosad käbisarnased viljad. Talviti sirutuvad nähtavale pikad tumedad kaardus „küünised” – lehetited ootavad pungades kärsitult kevadet, et ennast suurte ja uhkete lehtedena lahti rullida.

Nimetatud magnooliatele ei meeldi ekstreemsed tingimused: vali tuul, vettinud pinnas, tolmkuiv muld.

 

Mida magnoolia armastab?
 

* Eelistatult istuta magnooliaid kevadel. Enne mõtle, siis istuta – hilisem ümberistutamine on magnooliatele hukutav.

* Magnooliale meeldib kergelt happeline viljakas muld. Istutusaugu põhja pane kõdusõnnikut, lisa lehe- ja okkakõdu.

* Ära mulda istutamise järel kinni trambi.

* Vala taimele sedavõrd palju kastmisvett, et muld vajuks ise kinni.

* Kata puualune pinnas koorepurumultšiga, sest muidu ei pruugi muld vajalikul määral kogu aeg ühtlaselt niiske püsida. Talviti töötab multš juurte soojustajana.

* Mida ühtlasemalt niiskus mullas püsib, seda päikeselisem võib olla kasvukoht.

* Vähegi kuivemal ajal kasta magnooliaid lahkel käel.

* Regulaarseks väetamiseks eelista orgaanilisi väetisi.

* Väldi puu all või ümber mulla sonkimist, ära istuta sinna teisi taimi.

* Hoidu magnooliate lõikamisest, sest nad ei suuda ennast kaitsta värskest lõikekohast haigusidude sissetungimise eest.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid