Kodune gaasikütteseade vajab ruumides vaba õhuvoolu

Ain Alvela
Tüüpiline gaasiseade on maagaasi kütusena kasutav veesoojendi, mis soojendab nii kasutatava tarbevee, ruumide kütmiseks tarvitatava vee kui ka paneb tööle ka gaasipliidi. | Shutterstock

Vanemates kortermajades on kütmiseks ja sooja vee saamiseks laialt levinud gaasiveesoojendid, mis kasutavad torujuhtme kaudu tarnitavat maagaasi ja mille põlemisprotsessiks võetakse õhku siseruumidest.

 

Gaasiveesoojendid on levinud arvukalt nõukogude ajal ja varemgi ehitatud kortermajades, uutes enam igasse korterisse eraldi gaasiseadet ei paigaldata. Kui tsentraalne gaasitrass on saadaval, siis lahendatakse tänapäeval neis kütte ning sooja vee varustus eraldi lokaalse gaasikatlaga.
Kuigi inimesed hindavad gaasiveesoojendiga kütmise võimalust kõrgelt, on soovitav hooldus- ja kontrollkulude kokkuhoiuks suuremate remontide käigus ka vanad korterelamud siiski tsentraalsele gaasikatlale ümber ehitada. Nii on ka ohutum.

 

Levinuim on gaasiveesoojendi

Tüüpiline gaasiseade on maagaasi kütusena kasutav veesoojendi, mis soojendab nii kasutatava tarbevee, ruumide kütmiseks tarvitatava vee kui ka paneb tööle ka gaasipliidi. Selliseid gaasiseadmeid saavad töötamiseks vajaliku õhu ruumist, kuhu nad on paigaldatud ja neid arvatakse Eestis töötamas olevat rohkem kui 40 000.

Gaasiveesoojendis maagaasi põlemise jaoks on vaja hapnikku – 1 m³ gaasi põlemiseks on tarvis umbes 10 m³ värsket õhku. Seega esimene tingimus, et gaasiseade saaks ohutult töötada, on ruumi korralik õhuvahetus. See on vajalik gaasi korralikuks põlemiseks, ilma et põlemisjäägina tekiks vingugaasi. Teiseks tagab korralik ventilatsioon, et ruumiõhus säiliks inimestele eluks vajalik normaalne hapnikusisaldus.

Kui maagaas ise on kerge ja tõuseb lekke korral lae alla, siis vingugaas on umbes sama raske kui tavaline õhk, mistõttu see jääb ruumi keskmisesse ossa hõljuma. Vingugaas on värvitu ja lõhnatu ning inimestele, samuti kodus peetavatele lemmikloomadele ohtlik juba väikestes kogustes.

Vanades kortermajades on aja jooksul eluruume soojustatud, omaaegsed ventilatsiooniavad kinni topitud, kunagised puitaknad uute, märksa õhukindlamate tihenditega akende vastu vahetatud ning muul moel ruumide õhuvahetust pärsitud Nii on just seal probleemid gaasiseadmetega kiired tekkima.
Kui vaata et õhukindlaks muudetud korteris panna tööle gaasiseade, hakkab see põlemiseks hapnikku tarvitama ning kui värsket õhku kusagilt peale ei tule, ei ole ka põlemine enam täielik. Eriti väiksem, näiteks alla 40 m² suurune korter saab ühel hetkel n-ö hapnikust tühjaks ning ruumis suureneb alarõhk ja gaasiseadme suitsulõõris tekib korstna väljatõmbele vastupidine efekt – põlemisgaasid surutakse hoopis ruumi sisse.

 

Vajalik loomulik ventilatsioon

Et gaasiseadmel oleks gaasi põlemiseks piisavalt õhku, peavad korteris välisseinas olema avad, mille kaudu saab õhk ruumidesse siseneda. Praktika näitab, et ligi 80% gaasiveesoojendite probleemidest on seotud puuduliku väljatõmbega. Kui gaasiseade asub väikeses vannitoas, siis peab selle ukse allosas oleva siirdõhu ava suurus olema vähemalt 300 cm². Vanasti oli selliste vannitubade uste alumisse serva puuritud suured augud. Kui tänaseks on vanad uksed välja vahetatud, gaasikütteseade aga alles, siis tuleb ikkagi tagada, et piisav õhuvahetus toimuks. Kuna pesuruumi kasutades on selle uks tavaliselt kinni, peaks seal olema eraldi õhutusava otse läbi seina väliskeskkonda.

Suurim oht on talvise kütteperioodi ajal, mil eluruumid püütakse soojapidavuse huvides väliskeskkonnast  korralikult isoleerida, gaasiseade töötab aga kütmiseks minevat vett soojendades regulaarselt. Sellisel juhul on eriti oluline, et eluruumides oleks tagatud õhu juurdevool.  

Tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) tehnika valdkonna nõunik Priit Poschlin rõhutab, et korteriomanik ise ei tohi gaasipaigaldiste juures midagi muuta ega neid remontida.

"Gaasiseadmeid ei tohi paigaldada kohta, kus õhuvahetus pole piisav. Vanade korterite korral gaasiseadmete paigaldamise hetkel on õhu juurdevool olnud piisav, aga hiljem on elanikud ise ventilatsiooniavasid sulgenud ja takistavad muul moel ruumide projektiga ette nähtud õhuvahetust," selgitab Priit Poschlin.

"Remontide käigus kipuvad inimesed tähelepanuta jätma, et gaasiseadmega ruumides ei tohi ettenähtud ventilatsioonisüsteemi muuta. Gaasiseadme jaoks peavad seinas olema nõutava ava läbimõõduga ventilatsiooniavad, selleks ei piisa kindlasti vaid sellest, et aeg-ajalt aknaid lahti teha. Õhu juurdevool peab olema püsivalt tagatud ka suletud akendega."
Ta lisab, et kuna omapäi gaasiseadmete juures midagi teha ei tohi, on eluruumi omanikul kohustus regulaarselt tellida vastava pädevusega gaasitööde tegijalt gaasiseadmete kontrolli ja hooldust.

 

Uutes elamutes gaasikatlad

Poschlin märgib, et igas korteris asuv gaasiveesoojendi ei ole mõistlik, see on hooldamise ja kontrolli mõttes kulukas, eeldades igas korteris gaasi põletamiseks vajaliku põlemisõhu tagamist, kuigi see ei lähe kokku tänapäevaste energiasäästu lahendustega.

"Gaasiküte on hea, keskkonnasäästlik ja tarbija jaoks ökonoomne, aga mitte niimoodi, et igas eluruumis on eraldi gaasiveesoojendi, vaid sedasi, et küttesüsteem on tsentraliseeritud ühe gaasikatlaga kortermaja kohta, mis asub eluruumidest eraldi," kirjeldab Poschlin. "Sellisel puhul on erinevaid variante – võib olla küte ja soe vesi gaasikatlast, võib kasutada tsentraalset keskkütet ja oma maja gaasiveesoojendist võtta ainult sooja tarbevett. Sest kui näiteks kortermaja asub kaugküttepiirkonnas, kus ei ole kaugküttesüsteemist võimalik loobuda, siis saab oma gaasiveesoojendit kasutada ainult sooja vee tootmiseks.”

Samas tunnistab Priit Poschlin, et juhtunud õnnetustes ei ole enamasti süüdi gaasiseade, vaid selle eluruumi ebapiisav ventilatsioon või seadme hooldamatus. Sageli on näiteks vannituppa algse, loomulikku ventilatsiooni tagava ava asemele pandud ventilaatoriga ventilatsioon, mis suunab ruumist õhku välja, sisse aga ei tule värsket õhku kusagilt.

"Kui gaasiseadme korsten hakkab õhupuudusel tagurpidi tööle, tekitab inimene endale sellisel moel tuppa gaasikambri,” nendib Poschlin. "Aga selles ei ole süüdi gaasiseade, sest selle töö sõltub keskkonnast, kuhu ta on paigaldatud.”

Ohutu gaasiküte kätkeb endas tervet süsteemi – gaasitorustik, seade ise, ventilatsioon ja suitsulõõr. Tasub tähele panna, et gaasifirma tehnik puhastab ja parandab gaasiseadmeid, samuti teevad nad kindlaks tõmbeprobleemide olemasolu, aga viimaste likvideerimine on juba korstnapühkija töö.

Kuigi uutesse elumajadesse enam igasse korterisse eraldi gaasiveesoojendeid ei paigaldata, on nende uusi mudeleid siiski saadaval. Et tegemist on kasutaja jaoks mugava ja hinnalt soodsa lahendusega, ei soovi tarbijad nendest naljalt loobuda. Sestap vahetatakse vanu seadmeid remondi käigus päris palju uute vastu välja, aastas hinnanguliselt tuhatkond. Nende hind jääb vahemikku 300–550 eurot. Gaasitehniku väljakutse tasu on 25–60 eurot.

Sarnased artiklid