Kaunid kõrrelised. Asendamatud moodsas aiakujunduses

Kodu&Aed
Lühikarvane kastik - kaunilt õhuline. | Shutterstock

Ilukõrrelised sobivad kasvama kõikvõimalikes kombinatsioonides, nii soolotaimena kui ka koos teiste taimeliikidega. Variante on lõputult, lase ainult fantaasial lennata.

Kõrrelised võib jagada kaheks olenevalt sellest, millal nad kevadel kasvu alustavad. Nn jaheda aastaaja kõrrelised, näiteks lubikad, aruheinad, stepirohud jt, hakkavad kasvama varakevadel, nad on kaunid kohe pärast lume sulamist. Kesksuveks on nad saavutanud oma täismõõtmed.

Sooja aastaaja kõrrelised, näiteks siidpöörised, vitshirsid, sooheinad ning helmikad, arenevad kevadel väga aeglaselt, kuid hiljem nende kasv kiireneb ning pilku püüavad nad just hilissuvel ja sügisel.

Amuuri siidpööris (M. saccharifolius) on meie kliimas täiesti külmakindel, talvekatet ta ei vaja. Sügiseks kasvab ta kuni 2 m kõrguseks ning tema lehed omandavad kollaka tooni. Amuuri siidpööris jõuab meil enamasti ka õitsema minna. Sügavale ulatuvate risoomide tõttu levib ta üsna jõuliselt, seepärast on mõistlik tema kasvu piirata maasiseste tõketega.

Punakas siidpööris (M. purpurascens) on eelmise liigiga väga sarnane, kuid puuduvad pikad risoomid. Sügisel muutuvad punaka siidpöörise lehed kaunilt purpurseks, pannes aia lausa särama. Varajasel sügisel ei jõua ta õitsema minna.

Hiina siidpöörise (M. sinensis) tihedad, kuni meetrise läbimõõduga puhmikud võivad kasvada isegi 3 m kõrguseks. Hiina siidpööris levib risoomidega, aga küllaltki aeglaselt. Tema sordid on tavaliselt tagasihoidlikuma kasvuga ning meie kliimas rohkem või vähem külmaõrnad, nad vajavad talvekatet, eriti esimestel kasvuaastatel. Sordil ’Strictus’ on huvitavate kollakate ristitriipudega püstised lehed. Ta kasvab umbes 1,5 m kõrguseks ning sobib ka väiksemasse aeda, kuna ta ei laiuta nii palju kui mõni teine siidpöörise sort. ’Silberfeder’ on üks vanemaid siidpöörise sorte. Kõrgekasvuline, tema longus lehed on tumerohelised ning kuni 2 cm laiused. Õisikud on õitsemise alguses roosakad, hiljem hõbedased. ’Malepartus’ kasvab kuni 1,8 m kõrguseks, tema kaarjate valgetriibuliste lehtedega varred moodustavad tiheda puhmiku.
Sügisel arenevad tal punahõbedased õisikud, lehestik aga muutub kuldseks. Sort ’Flamingo’ on väga atraktiivne oma kitsaste lehtede ja sügisel bordoopunaseks muutuvate õisikutega. Eriliselt kaunis on purpursete lehtede ning kompaktse kasvukujuga sort ’Purple Fall’. Sort ’Graciella’ on hiina siidpööriste sortide hulgas ebatüüpiline, kitsaste longus heledama kesksoonega lehtedega, sale ja graatsiline kõrreline. Kasvab vaid meetrikõrguseks. Ta ei jõua meil küll õitsema minna, kuid on ikkagi kaunis oma sügisese ja talvise pronksja värviga. Mainitud sordid on üsna vastupidavad ning talvekindlad.

Vitshirss (Panicum virgatum) on pärit Põhja-Ameerikast, ta on üks domineerivatest liikidest Põhja-Ameerika preeriates, kasvab ka looduslikel karjamaadel ning naturaliseerunult maanteede ääres. Vitshirss on püstaka kasvuga tihedapuhmikuline kõrrelise liik. Kuigi ta on kõrgekasvuline ning jõuline taim, jätab ta ometi õrna mulje.
Ta võib kasvada looduses isegi 2 m kõrguseks. Ta alustab oma kasvu hiliskevadel, sel ajal on taim tihe, suve poole aga moodustab vitshirss suure hõreda õhulise puhmiku. Õitseb juulis-augustis, õitsemise alguses on pööris kitsas, järk-järgult muutub see aga laiuvamaks, moodustades erakordselt õrna õisiku. Pöörise pikkus ja laius on kuni 30 cm. Tema lehelabad on kuni 60 cm pikkused ning 2 cm laiad, need on suvel ererohelised, sügise poole värvuvad aga olenevalt sordist kollakaks või punakaks. Vitshirsil on lühike tugev risoom, mis laieneb tasapisi ja moodustab tiheda juurepalli.

Vitshirss on vastupidav ja külmakindel. Ta kasvab hästi igasuguses aiamullas, nii rammusamas kui ka lahjemas pinnases. Eelistab päikesepaistet, kuid edeneb hästi ka poolvarjus. Talvine liigniiskus talle ei sobi. Vitshirssi paljundatakse varakevadel puhmikut jagades.

Vitshirss on dekoratiivne kevadest sügiseni. Eriti kaunid on tema sügisvärvus ning suured laiad õisikud suve teisel poolel. Ta on ideaalne soolotaim, kuid teda võib sobitada ka paljude teiste ilutaimedega ühte peenrasse. Näiteks hostade, helmikpööriste, kobarpeade ning bergeeniate laiad lehed koos vitshirsiga tekitavad huvitavaid vormikontraste.

Vitshirsist on aretatud palju sorte. ’Heavy Metal’ moodustab kauni sinakasroheliste lehtedega 1,1 m kõrguse puhmiku. Sügisel värvuvad lehed kollakaks ning pöörised muutuvad õitsemise lõpus purpurseks. Sort ’Rehbraun’ on veidi madalama kasvuga kui eelmine sort, tema lehed on rohelised, lehetipud punakad, suve lõpus muutuvad lehed üleni punakaspruuniks. Hilissuvel kaunistavad taime punakasrohelised õisikud, talvel aga värvub kogu taim beežiks. See sort saab hakkama ka varjus, kuid siis tuhmub tema värv. ’Rotstrahlbusch’ on kogu kasvuperioodi kergelt punakate lehtedega, sügisel värvub taim üleni säravpunaseks.


Luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) on levinud Põhja-Ameerikas, Aasias ning Euroopas, ka Eestis. Ta on juunis-juulis õitsev kuni meetrikõrguseks kasvav külmakindel kõrreline. Tema õrnad, esialgu hallikad õisikud värvuvad sügise poole kuldkollaseks ning kaunistavad peenart ka talvel. Lehed on tal kitsad, teravaservalised, tuhmrohelised ning veidi jäigad ja longus.

Luht-kastevars kasvab hästi nii päikselisel kui ka varjulisemal kasvukohal, kuid tuleb toime ka täisvarjus. Talle meeldib niiske ja rammus muld, seega sobib ta kasvama nii metsaaeda kui ka kaunistama veekogude kaldaid. Puuduseks on tema suur isekülvi oht.
Sordil ’Bronsschleider’ arenevad juunis-juulis pronksjad, sordil ’Goldschleir’ kuldkollased õisikud.


Kamm-soohein (Spartina pectinata) on Põhja-Ameerikast pärit kiirekasvuline ning vastupidav kõrreline. Moodustab tiheda püstise kuni 1,6 m kõrguse puhmiku. Tema säravad tumerohelised lindikujulised lehed kaarduvad elegantselt maa poole. Kamm-sooheinal on juulist septembrini väga pilkupüüdvad õisikud. Kasvukoha valikul peaks arvestama kiiresti levivate risoomidega.
Väikeaias võib seda liiki kasvatada konteineris või maasiseste tõkete vahel. Kamm-soohein eelistab pigem niisket kasvukohta veekogu kaldal, kuid saab hakkama ka kuivas mullas, kus ta nii jõuliselt ei laiene. Ka valguse suhtes ei ole ta eriti kapriisne, kasvades ühtmoodi hästi nii päikesepaistelises kui ka poolvarjulises kohas. Paljundatakse jagamise teel. Sordi ’Aureomarginata’ lehed on heledamad ning leheserva ääristab kitsas kollane triip. Sügisel muutub kogu taim efektselt kollakaks ning on kaunis ka talvises aias.

 

Harilik sinihelmikas (Molinia caerulea) kasvab looduslikult Põhja-Aafrikas, Lääne-Siberis, Väike-Aasias ning Euroopas, ka Eestis. Harilik sinihelmikas on 30–150 cm kõrguste tihedate püstiste puhmikutena kasvav kõrreline. Ta õitseb juulist septembrini, pöörised on pikad, kitsad ning algul tumelillad, sügisel aga kollakas- või punakaspruunid ning rõõmustavad silma talvelgi.
Harilik sinihelmikas võib kasvada nii täispäikeses kui ka poolvarjus niiskemas, nõrgalt happelises mullas. Liik on külmakindel ning teda paljundatakse jagamise teel. Harilik sinihelmikas sobib nii kiviktaimlasse kui ka tiigikaldale. Sort ’Heidebraut’ on püstise kasvukujuga, sügisel kollaseks muutuvate õisikutega. Ta kasvab 1,2–1,5 m kõrguseks. ’Variegata’ jääb kasvult veidi madalamaks, tal on kollasetriibulised lehed ning lillakad õisikud. Sügisel muutuvad lehed kahvatumaks. Sort ’Moorhexe’ moodustab kompaktse puhmiku, lehed muutuvad sügisel kuldpruuniks ning tema tugevad kitsad tumepurpursed õisikud kaunistavad taime septembrini.

 

Roog-sinihelmikas (Molinia caerulea ssp. arundinacea) on Kesk- ja Lääne-Euroopast pärit kõrrelise liik. Ta kasvab 70–100 cm, koos pööristega isegi 1,8 m kõrguseks. Pöörised on hõredad ning graatsilised, sügisel värvuvad need kuldkollaseks. Lehed on tagasihoidlikud hallikasrohelised, veidi kaardus. Taimele meeldib viljakas, parajalt niiske kergelt happeline muld ning päikesepaisteline või poolvarjuline kasvukoht.
Paljundatakse kevadel jagamise teel. Roog-sinihelmikas on väga võimsakasvuline, kuid kuna puhmik laieneb aeglaselt, siis pole hirmu, et ta liiga kiiresti laiutama hakkab. Väärib kindlasti soolokõrrelise rolli aias, olles tõeliselt atraktiivne liik sügisel ja talvel. Sobib ka madalamate püsilillede vahele, kus kaarduvad õisikud moodustavad huvitava kompositsiooni. Sort ’Transparent’ kasvab 1,7 m kõrguseks ning tema lehed ja õisikud on hallikasrohelised. Sort ’Karl Foerster’ moodustab kitsad püstised puhmikud.

 

Teravaõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sort ’Karl Foerster’ on püstise kasvukujuga kõrreline, kasvades 70 cm, koos pöörisega 1,8 m kõrguseks. Lehed on kitsad, jäigad ning kergelt longus. Saledad õhulised pronksja tooniga pöörised arenevad juba juunis ning püsivad atraktiivsetena sügisel ja talvelgi. Kasvukoha suhtes on see liik leplik, talub ka savikat mulda. On vastupidav ja mitte liiga kiiresti paljunev kõrreline. Teravaõiese kastiku sort ’Karl Foerster’ on tänapäeval väga populaarne.

Sort ’Overdam’ jääb kasvult madalamaks, koos õisikutega 1,5 m kõrguseks. Valgetriibulised lehed muutuvad suve teisel poolel kahvatumaks.

Mõlemad sordid sobivad nii teiste taimede vahele pilgupüüdjaks kui ka soolotaimeks. Hübriidse liigina isekülvi ei anna. Kevadel lõigatakse puhmik tagasi. Paljundada saab ainult jagamisega.

 

Kastik-stepirohi (Stipa calamagrostis) on Alpidest ja Vahemere maadest pärit 60–80 cm kõrgune hõredapuhmikuline kõrreline. Meetrikõrgustel õisikuvartel moodustuvad juulis elegantsed 20 cm pikkused pöörised, õitsemine kestab oktoobrini, mis teeb temast eriti väärtusliku kõrrelise. Esialgu on õisikud helerohelised, hiljem muutuvad pruunikaspunaseks. Lehed on graatsiliselt kaarduvad, suve alguses hallikasrohekad, kuid sügisel värvuvad kollaseks. Kastik-stepirohule meeldib päikseline kasvukoht, vett läbilaskev kuivapoolne ning üsna lahja liivasegune ja lubjarikas muld. Ta on aeglasekasvuline, vastupidav ja talvekindel kõrreline, kuid vihmase suvega jääb taime väljanägemine nigelaks. Sobib nii üksiktaimena peenrasse kui ka suurema laiguna nõlva kaunistama. Teda võib istutada kokku teiste kuiva- ja soojalembeste püsikute või madalate põõsastega.


Suur habehein (Andropogon gerardii) on Põhja-Ameerika preeriatest pärit 1,5–1,8 m kõrguseks kasvav kõrgekasvuline kõrreline. Õitseb augustis-septembris, tema hõbedased õisikud on väga dekoratiivsed. Graatsilised lehed, mis suve alguses on hallikasrohelised, muutuvad sügise poole punakaspruuniks. Ta armastab kasvada päikesepaistelisel kuivema mullaga kasvukohal. Saab paljundada nii seemnete kui ka jagamisega. Huvitava välimusega taim sobib hästi soolotaimeks.
 

Lühikarvane kastik (Calamagrostis brachytricha) on Ida-Aasiast pärit kõrreline. Läikivad kaardus lehed moodustavad õhulise puhmiku, koos õisikutega ulatub taime kõrgus 1,2 meetrini. Augustis-septembris arenevad väga kaunid kohevad õisikud. Lühikarvane kastik on leplik liik, kasvades nii päikeses kui ka poolvarjus tavalises aiamullas. Talveks peaks taime kergelt katma, kuna ta on veidi külmaõrn. Paljundatakse nii jagamise teel kui ka seemnetega. Tänu oma efektsetele õisikutele sobib lühikarvane kastik väga hästi soolotaimeks.

 

Argentiina pamparohi (Cortaderi selloana) on pärit Brasiiliast, Argentiinast ning Tšiilist. Ta on kõrgekasvuline kõrreline, koos õisikutega võib ulatuda 2–2,5 meetrini. Hõbevalged suured kohevad õisikud meenutavad jaanalinnusulgi. Lehed on pikad, peenikesed, teravaservalised ning kaarduvad graatsiliselt. Kahtlemata on ta üks kaunimaid kõrrelisi üldse. Aga kahjuks ei talvitu ta meil avamaal. Mõistlik on teda kasvatada suures potis ning talveks keldrisse või kasvuhoonesse talvituma viia. See võib aga üsna raskeks osutuda, kuna taim kasvab suureks puhmikuks. Võib proovida 30–40 cm paksuselt talveks katta ning kaitsta tuleb ka talvise liigniiskuse eest. Meil on müügil pamparohu seemet, aga kevadel külvates ja üheaastasena kasvatades ei jõua ta esimesel aastal õisikuid moodustada, kuid tema lehed on ilma õitetagi väga atraktiivsed. Pamparohule meeldib päiksepaisteline kasvukoht ning viljakas muld.


Siberi karehein (Spodiopogon sibiricus) on Aasiast pärit kõrgekasvuline hõredapuhmikuline 50–150 cm kõrgune kõrreline. Tal on laiuvad, tumerohelised, keskosas valge kesksoonega lehed. Siberi karehein õitseb augustis-septembris, õisikud on tumepruunid. Ta on vähenõudlik ja külmakindel liik. Kasvab hästi päikesepaistelises või poolvarjulises parasniiske mullaga kasvukohas. Siberi karehein sobib hästi väikse grupina teiste püsilillede vahele.

 

Allikas: Kodu&Aed Aiavihik "Kõrrelised"

Sarnased artiklid