„Need on meie neljandad jõulud siin talus. Nüüd oleme jõuluõhtul juba neljakesi – omaette, naudime rahu ja vaikust,” jutustab Riina, kelle lapsepõlve jõulud möödusid samuti koduselt ja rahulikult ühes seaprae ning kringliga, ent Timoga abiellumise järel kujunes jõuluaeg tihedaks külaskäimiseks. „Timol on nii ema kui isa poolt suur suguvõsa, kus ühel õhtul võib kokku saada 20–30 inimest.” Neist koosolemistest kujunevad justkui simmanid, kus süüakse ka traditsioonilist jõulutoitu. „Kui ühes ja teises kohas ära käid, siis saab seaprae ja hapukapsa isu täis. Seetõttu oleme ise teinud hoopis köögiviljast ja punasest lihast pajaroogi.”
Mälestusväärne jõulumaagia
Riinale meeldib elamine pühadeks loodusmaterjali kasutades kaunistada ja luua õdusat atmosfääri. Enne kimpude, pärgade ja vaasiseadete loomist uitab ta talu ümber ning küla vahel, avastades huvitavaid igihaljaid taimi, millest võiks neid teha. „Sel aastal leidsin näiteks kena tuhkpuu, kes on keset talve roheline, ning vahvate punaste marjadega lodjapuu, mille oksi panin õuepärga ja potikesse.”
Kuuske on kaunistatud piparkookide ja soolatainast ehetega, kuid ka talus leidunud klaaskuulidega. „Päris esimestel aastatel sidusime kuusele vanast voodilinast rebitud narmendavate äärtega lipsukesi, riputasime küpsiseid ning kuivatatud apelsinilõikudest ja kaneelikoortest kaunistusi,” jutustab Riina, nentides, et talu remondi- ja sisseelamisaastate tõttu polegi perel veel kindlaid jõulutraditsioone kujunenud.
Timo meenutab, et tema ootas lapsena jõule väga. „Isa korraldas väikese näitemängu, samuti pidi kingitust saades laulma, tantsima või luuletust lugema. Kõike saatis maagiline element.” Sestap soovib ta, et nende tütrel Saskial ja poeg Mirol, kes on praegu väga väikesed, kujuneksid jõulud muinasjutuliseks. Teda ennast inspireerivad lapseea jõulumälestused siiani. Mees elustaks meeleldi vanu jõulutraditsioone, näiteks ringi liikunud ja teisi lõbustanud jõulusoku, keda Timo võis vanasti näha vabaõhumuuseumis.
„Kõike annab maal võrreldes linnaga põnevamalt korraldada,” nendib ta, unistades, et võiks juba koos lastega kaunistusi teha: tütar ja poeg saaksid käbisid värvida, jõulukaardikesi meisterdada, ägeda piparkoogimaja ehitada jm. „Ehk kaasaksime töötuppa ka naaberküla põnne. Ja tahaks lähisugulastele, kel on samuti lapsed, igasuguseid tegevusi pakkuda ning talus jõulutralli pidada, et kõik oleks meeldejäävalt ja põnevalt maagiline. Suuremale seltskonnale ju ruumi jagub.”
Väärt kingitus
Väsinud ilmega talu, mille akendes enam sageli tuluke ei vilkunud, sai uue võimaluse paljuski tänu koroonale. „Sel ajal hakkasime mõtlema, et tahame loodust oma ellu tagasi tuua, korteris kinni istuda oli päris jube,” tõdeb Riina, kelle sõnul voolab elu maal hoopis teistmoodi. Temale oli talumajja kolimine justkui enesestmõistetav, sest ta on osaliselt maal kasvanud.
Mõte teha oma kodurestoran kinnistus Timol ja Riinal ühel aastaid varasemal sõidul Gruusiasse. „Külastasime sealset maal asuvat kodumajutust ning vaatasime, kuidas nad külalisi vastu võtavad ja loomi peavad. Leidsime, et võiksime ka midagi sellist teha,” jutustab Timo, kes ise on pärit Tallinnast.
Kuna Timo on kogemustega kokk ja Riina tegelenud aastaid teenindusega, siis kolisidki nad koroonaajal Nurmsi külla mehe vanematest jäänud talumajja mõttega avada seal kodurestoran.
„Jaagu-Tooma-Tiidu talu oli mu isa ostnud 1982. aastal suvilaks. 1991. aasta sügisel, kui ma olin juba sündinud, põles peaaegu pool majast maha, aga see taastati. Sõitsime perega siia peaaegu igal nädalavahetusel. Kui mu isa 2001. aastal suri, käis ema suviti maal edasi, aga maja hakkas unarusse jääma,” räägib Timo, kes teismelisena ei tahtnud pealinnakaugesse Nurmsi külla enam tulla.
Koht vajus üha enam hooletusse, pea 15 aastat tagasi kukkus raske lume tõttu sisse katus. „Ema lasi ehitada uue katuse, mis oli hea kingitus, sest mina ei pidanud maja remontides uut panema.”
Täiskäigul remont
„2020. aasta sügisel hakkasime maja puhastama ja koristama. Muuhulgas korjasime metsast seeni ja marju. Siis läks külmaks ning muinasjutt lõppes. Majas olid igal pool hiired,” meenutab Timo, kellele sellegipoolest meeldis talus viibida. „Käisin koos koeraga maal vahel nädalavahetuseti. Vaikus oli minu jaoks uus asi. Linnas on ju kõik teisiti: palju lärmakam ja kiirem. Talus oled täiesti üksinda, näed üle pika aja taevas tähti …”
Esimesel talvel remondiga ei alustatud, aga sügisel pani Timo ühte majapoolde uued aknad ja lagedele puistevilla, et saaks majas ületalve elada. „Enne remonti olime ühe talve siin olnud, aga märtsis saatsin Riina koos loomadega tema ema juurde Tallinna ning hakkasin pihta. Tõmbasin seinad palkideni paljaks ja põrandad üles. Ehitus kestis pisut üle kahe aasta. „Kuna mõlemad mu poolvennad on suured ehitajad, siis üks neist aitas planeerida ja õpetas, kuid abiks olid ka töömehed,” selgitab Timo, kes samuti uuris ja õppis ehitustöid ise. „Tegin kõike, mida sain: lihvisin palke jms, olin abitööline. Riina on samuti palju panustanud: tegi korda talu originaaluksed, pani tapeeti, liiste jms. Restaureeris kappe ja kummuteid.”
Õnnestavad mugavused
Maja remondiks kulus kolm aastat. Mõlemale tundus, et nad elasid sel ajal justkui kodutud, aga vaeva tuleb näha ja ohvreid tuua. „Remonti tehes tundub kõik olevat kättesaamatus kauguses. Ongi raske, aga tuleb ära teha ja järjekindel olla. Kogu aeg õppida ja proovida,” rõhutab Timo, salgamata, et kui midagi ebaõnnestus, siis tegi ta senikaua ümber, kui õnnestus.
„Elamine oli robustne: külm ja raske oli nii nõusid kui ka ennast pesta,” kirjeldab Riina, lisades, et närvid olid üsna pingul. „Sõime mingit purgisuppi, aga tahtsime nii väga siin olla, igal pool käed külge panna, mistõttu pidimegi elama nagu kaks koerakest.” Iga mugavus lisandus majja sammhaaval, kõik väikesed asjad, nagu pistikud seinas, duširuum jms, tundusid lõpuks väga toredana.
„Meile meeldivad vanad asjad. Kõik olemasolevad perereliikviad, nagu Timo vanatädi pehme mööbel või tema ema laud, säilitasime,” nendib Riina, kelle arvates peab ülejäänu toetama interjööris seda visuaali. „Proovime lisada mitte liiga konfliktseid asju. Oleme lähtunud sellest, mis siin on olnud, ja proovinud luua harmooniat.”
Timo lisab, et nad ei soovi osta risu, vaid pigem teha vajalikku ise. „Otsida ja saada inspiratsiooni nii sisustades kui restoranimenüüd koostades. Heidame pilgu aknast välja, jalutame ringi ja vaatame, mida saame tarvitada,” möönab mees, kes kokanduses kasutab eripäraseid tehnoloogiaid, soovides neid siduda üha enam loodusega. „Ma ei taha osta fabrikaate, vaid olla oma inimloomusega rohkem sõber.”
Eripärane toidukorv
Timo tõdeb, et oma restoranis püüavad nad vältida asjatut raiskamist. Mõeldakse ja kavandatakse. Pealegi ei saa keegi niisama restoraniust avades sööma tulla, vaid lähtutakse varasematest broneeringutest. Restoranis pakutakse viiekäigulist õhtusööki, kuid peetakse ka juubeleid, pulmi jms tähtpäevi. „Meil käivad peamiselt kohalikud, kuigi tullakse kaugemaltki. Väikene elamustoitlustuse koht,” märgib Timo, täpsustades, et nad on paindlikud ja arvestavad külastajate soove.
Talus kasvatavad nad praegu ürte, ent kui maakelder saab korda ja aiamaa laiendatud, siis tarbetaimede valik rikastub. Riina ja Timo soovivad jõuda sinnamaani, et aasta läbi oleks neil saadaval oma toodang. „Tegin kukeseenehooajal kukeseentest pasteeti, omatehtud ürdiõlist majoneesi. Soovin saada ka liha otse meie kasvatajatelt ja kohalikelt jahimeestelt,” kirjeldab Timo, lisades, et Riina tegeleb fermenteerimisega. „Tahan teha oma sinepit, äädikat jms komponente. Valmistan ise veisepuljongit, millest koos lisanditega keedan kastme. Eesmärgiks on, et meie toidukorv oleks teistsugune ja siitsamast pärit.”
Mees on rahul, et tema ema, kellele talu väga meeldis, nägi, kuis nad Riinaga siin toimetama hakkasid. „Tal oli väga hea meel, et majast saab midagi, kuigi tulemust ega esimest lapselastki ta ei näinud.”
Riina möönab, et nimetatud asjaolu võib-olla ka seletab, miks nad kõikidest vanadest asjadest kõvasti kinni hoiavad. „See on kõige väiksem asi, mida saame teha, et tähistada ka tema suurt osa selle maja olemasolus.”
Riina alkoholivaba jõulu- ja tervisejook
„Baasiks on kodune õunamahl, kuhu panen ohtralt ingverit ja sidrunit, kuid mulle meeldib lisada veel kirsse ja tšillit. Seejärel kondan ümber küla ja otsin, kust võib leida veel puude otsast pihlakaid või lodjapuumarju – kui öökülm on üle käinud, siis pole nad enam mürgised, vaid hästi C-vitamiini-rikkad. Lisan kadakamarju ja -oksi, kibuvitsamarju ning kaneelipulki. Teen suures katlas tugeva tõmmise, mida saab päevade viisi soojalt rüübata,” kirjeldab Riina, kelle arvates sunnib tervisejook ühtlasi kodust välja minema ja natuke vaatama, mis ravimtaimi veel saada on.
