Tõsiasi, et Grecale pole sugugi Maserati esimene linnadžiip, kipub kergesti meelest minema. Kes õigupoolest mäletaks, et 2016. aastal tuli välja Maserati Levante – kogukas linnamaastur, millest itaallastel ei läinud korda välja mängida rivaali Porsche Macanile ega Cayenne´ile. Ühe jaoks jäi Levante pisut kohmakaks, teise ülbe jõulisusega maadlemiseks polnud Levantel piisavalt sitkust. Ta jäi kuidagi omaette, leidis küll üles oma fännid ning siis saabus Maserati leeris vaikus.

Automargil võib selja taga olla kui kuulsusrikas ajalugu iganes, aga inimesed tahavad, et neid kõnetataks siin ja praegu. Käesoleval sajandil on linnamaastur autotootja mudelirivis sama vajalik kui korralik akutrell tööriistakastis. Kui sul seda ei ole, jääd hätta. Ja tegelikult, linnadžiibid pole sugugi halvad ja nendega on päris meeldiv sõita. Loogiliselt võttes oleks Levantele pidanud üsna pea järgnema väiksem linnamaastur, sisuliselt seesama Grecale. Nii oleks Maseratigi saanud osa kookidest ja tantsust rõõmsal tarbimispeol eelmise kümnendi lõpus. Kõvasti hilinenult, aga Grecale on nüüd siiski kohal.

Grecalet pakutakse kolmes teravuses: GT on kõige vaoshoitum, Modena keskmise maitsestusega ja Trofeo kõige vürtsikam. Kõigil versioonidel veavad neli ratast, kahel esimesel on 2-liitrine nelja silindriga bensiinimootor, mis arendab vastavalt 300 hj või 330 hj ja 450 Nm. Trofeo V6-mootor arendab 530 hj ja 620 Nm ning algselt on see 3-liitrine Nettuno kahe turboga jõuallikas pärit superauto MC20 mootoriruumist. Arvustajate sõnul kõlab mootor raevukalt ning pakub head emotsiooni lisaks teadmisele, et auto suudab kanda 530 hj maha nii, et nullist sajani sööstmiseks kulub alla nelja sekundi (3,8 s).

Grecale proovisõiduk on siiski kerghübriidse jõuallikaga GT-versioon ja 0-100 km/h tuleb kätte 5,6 sekundiga. See on täiesti okei ja ka autost jääb mulje, et ta ei pea selle tulemuse nimel kuigivõrd pingutama. GT-versioonis Grecale käitub asjalikult ja on igapäevases liikluses meeldiv kaaslane. Pidurid tunduvad head, kaheksakäiguline käigukast toimetab sujuvalt, juhitavus on selge, kuigi pisut ümar, eriti kui võrrelda sportlikkust rõhutavate rivaalidega. GT tuleb kõigega hästi toime, aga tema dünaamika ei paku emotsionaalset pingestatust. Ta sõidab hästi, enesekindlalt, aga mitte teistest eristuvalt.

Mis aga kindlasti eristub, on käikude lülitamine. Tegelikult oleks hea, kui saaksite nüüd Grecalesse istuda ja ise proovida. Aga te ei saa, vähemalt mitte kohe, nii et pean selle ära rääkima.

Mootori käivitamine on lihtne. Nagu itaallastel sageli, asub käivitusnupp roolil. Edasi tahaks sisse panna käigu. Keskkonsoolis on ainult klõpsuga sulguv laegas ja topsihoidjad. Hüva. Sellest pole midagi, sest käiguvalits võiks ju olla rooli taga. Aga ei ole seal midagi. Keskkonsoolis on 12,3-tolline puuteekraan navi, meedia, sõidurežiimide, äppide ja muude seadete jaoks, selle all eraldi kerge nurga alla paigutatud 8,8-tolline puuteekraan mugavusseadete sättimiseks, nagu istmesoojendused ja –jahutused ning kliima ja muu. Käepärane, ootamatult mugav, arvestades, et nuppe ei ole. Pidage. Või siiski…

Kahe ekraani vahel on tõepoolest nupud ja tähed P, R, N, D. Muidugi, lihtne. Aga tegemist pole kindlasti igapäevase ja laialt levinud lahendusega käiguvahetuse korraldamiseks. „Drive“, ehk lülitus, mida on kõige rohkem vaja, asub kõige kaugemal ja sinna ulatumiseks tuleb isegi pisut kätt sirutada. Ma ei tea, kuidas lühemad inimesed selleni ulatuvad, kas nad tõusevad püsti ja jalutavad?

Puutetundlikud ekraanid aga on ühed parimad, mida viimasel ajal on õnnestunud kohata, paigutus on elegantne, kõik liigub sujuvalt ja ekraanigraafika on ilus. Android Auto ühendub ja töötab tõrgeteta.

Interjöörikujundus on samuti puhta joonega ning segu funktsionaalsusest ja luksusest. Materjalid ja viimistlus jätavad hea mulje. Ümmargune kell ei näita mitte ainult aega, vaid sedagi, et tegemist on tõelise noobelmargiga.

Mis paistab ka väljast. Grecale kujundus on maseratilikult sujuv, teravate murdejoonteta, kiirmoe väljakutsuvate elementideta. Kus saab hakkama lihtsa lahendusega, seal on nii ka saadud. Mis laseb esile tõusta olulisel: mõjuv esivõre, kolmharki kujutavad embleemid, esitiibadel Maserati kolm õhuava.

Grecale puhul on juba arvatud, et just see auto võib Maserati müügisalongi tuua inimesi, kes sinna varem pole kunagi sattunud. Grecale on kindlasti nišivalik, teadlik otsus. Porsche on tänapäeval juba igaühel. Konkurentidena jäävad Range Rover (miks mitte näiteks peagi saabuv uuenenud Velar), kindlasti ka Jaguari F-Pace ja isegi E-Pace. Ning mõistagi Alfa-Romeo Stelvio. Teine itaallane, mis näeb ka neetult hea välja. Muuseas, Grecale on loodud Stelvioga samale platvormile, Stelvio on aga üks parima dünaamika ja juhitavusega linnadžiipe. Eks saame näha, mida õnnestub kolmhargi-embleemil Grecalega korda saata.

Tuulepuhang Vahemere rannikult

Geely omandab Maserati ja Alfa Romeo?

Maserati – eksklusiivne isegi eksootide seas

Põnev leid Vene autoajakirjast