Hirss põllul ja ilupeenral
Kaja Kurg
Kodu&Aed

Kui kliima muutub veel soojemaks, saab ehk Eestiski harilikku hirssi teraviljana kasvatada, seni rõõmustab ta meid dekoratiivse ilukõrrelisena.

Inimene hakkas hirssi toidutaimena kasvatama väga ammu: arheoloogilised leiud kinnitavad, et Põhja-Hiinas söödi harilikku hirssi (Panicum miliaceum) juba 10 000 aastat tagasi.

Hirsina tuntakse pisikeste ümmarguste viljadega suviteraviljade rühma, kuhu kuulub liike paljudest taimeperekondadest. Lisaks harilikule hirsile, mida oleme harjunud poest ostma, kasvatatakse maailmas toidu saamiseks ka neegri-hiidhirssi ehk neegrihirssi (Pennisetum glaucum), itaalia kukeleiba (Setaria italica), korakaani sõrmhirssi ehk korakani (Eleusine coracana), abessiinia lembeheina ehk teffi (Eragrostis tef) ja muidki liike. Nad kõik kuuluvad kõrreliste sugukonda. Liigid on pärit põhiliselt Aafrikast ja Aasiast.

Vähenõudlik, põuda ja kuumust taluv ning toitvat saaki andev hirss on oluline toiduaine kolmandikule maailma rahvastikust. Hirssi kasutatakse ka loomasöödana ja etanooli tootmiseks.

 

Suure soojavajadusega kultuur
 

Eesti kliima on hariliku hirsi kasvatamiseks liiga jahe, et saada rahuldavat saaki. Aga üleilmse soojenemise käigus võib olukord muutuda. Eesti maaülikooli Rõhu katsejaamas igatahes juba uuritakse, kuidas harilik hirss käitub meie oludes, millised on sobivad külvisemäärad ja väetisenormid. Tulemused on näidanud, et hirsil on Eestis kasvatamiseks piisavalt potentsiaali. Haigused ja kahjurid pole teda tülitanud.

Harilikku hirssi viljeldakse soojemas parasvöötmes, kõige rohkem Hiinas, Indias, Ukrainas, Venemaal, Lähis-Idas ja USA-s. Ta on hinnatud selle poolest, et saak valmib kiirelt, mõni sort on koristusküps juba paar kuud pärast külvi. Hirss vajab vähe niiskust, teraviljadest kasutab ta niiskust kõige tõhusamalt.

Harilik hirss vajab saagi kasvatamiseks palju päikest ja soojust, alla 10º jäävat temperatuuri ta ei kannata. Ka seisev vesi on talumatu. Sobivaim muld on kerge ja kohev liivmuld. Pikk kuivaperiood teda ei häiri.

Viljad valmivad pöörisõisikus ebaühtlaselt: kõigepealt tipus, seejärel alumistes osades. Toiduna tarvitamiseks puhastatakse terad kestadest. Eesti looduses on nähtud harilikku hirssi kasvamas raudtee läheduses tulnuktaimena, mõnda paika on ta sattunud tõenäoliselt linnutoiduga.

 

Ilupeenras ja lilleanumas
 

Peale selle, et harilik hirss on toidutaim, on ta ka dekoratiivne ilukõrreline, mida on lihtne kasvatada. Tal on toredaid värviliste õisikutega sorte: violetne ’Violaceum’ ja kollakas ’Aureum’. Kevad läheneb ja varsti on aeg minna nende seemneid hankima.

Taimed tasub ette kasvatada, et nad oma toredaid õisikuid varem näitaksid. Otse kasvukohale saab külvata mais. Külvisügavus on 1,5–2 cm. Kuna taimed vajavad enda ümber palju ruumi, jäta vahekauguseks 40–50 cm.

Õige ilusamad taimed kasvavad parasniiskes viljakas mullas soojal päikeseküllasel kohal. Varjuline koht ei sobi harilikule hirsile.

Harilik hirss õitseb suve keskel. Õitsemise ajal võib kõrgus ulatuda üle meetri. Oma kaunilt kaarduva pöörisõisikuga on ta kõrgemate suvelillede vahel tore pilgupüüdja.

Üheaastase ilukõrrelisena kasvatatakse ka õhulise õisikuga jõhvhirssi (Panicum capillare), mis sirgub 60 cm kõrguseks. Hiidhirsi (Pennisetum) perekonnast on saanud populaarseks neegri-hiidhirss ehk neegrihirss (P. glaucum), austraalia hiidhirss (P. alopecuroides),  villane hiidhirss (P. villosum) ja harjas-hiidhirss (P. setaceum). Nemadki on suvikud.

 

Mida head on hirsis?


* Rikkalikult mineraalaineid.

* Nägemisele kasulikku pigmente luteiini ja zeaksantiini.

* Ei sisalda teraviljavalku gluteeni, mida paljud ei talu.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid