Põllu tänava krundid Viljandis on erilised, sest jäävad Viljandi ürgoru kõrge kalda nõlvale. „Kõrguste vahe tänavatasapinnalt nõlva alla on üldjoontes kümme meetrit,” ütleb Tiit. Aia kõrgemast osast avaneb ümbruskonnale võrratu vaade ning kogu aed on justkui peo peal.
Veelgi uhkemat vaadet saab nautida aga elumaja kolmanda korruse rõdult, kust näeb rohelise aedlinna tagant ka Viljandi järve. Veel kümme aastat tagasi olevat see olnud lausa kahe miljoni vaade, sest järv paistis puhtalt kätte. Nüüd on maju ette ehitatud ja puud kõrgeks kasvanud.
„Kui ma kakskümmend aastat tagasi Saaremaalt siia elama tulin, oli aed hoopis teistsugune. Ühes servas oli tohutu kasvuhoone, suurt tiiki polnud, oli vaid väike betoonist lastebassein,“ meenutab Tiit. Elumaja ehitas Marika vanaisa 1950ndate algul. Esialgu oli see ühekordne, kuid hiljem, kui pidi mahutama juba kolm põlvkonda, jäi maja väikseks ja ehitati peale teine korrus. Nüüdseks on lapsed ja lapselapsed oma teed läinud ja majas elab Marika koos emaga. Tiit hea majasõbrana saab ka ulualust.
Aias on mees teinud mastaapseid töid. Rajas tasapindu – astmeid ja treppe –, et kallakul oleks mugavam tegutseda ja et tugevate vihmadega ei viiks veevool muru ja mulda minema. Kõige vahvam rajatis on aga koskede, purskkaevude, sillakeste ja terrassidega tiigisüsteem.
Väsimatu allikas
„Vanasti, kui veevärki veel polnud, saadi joogi- ja muu tarbevesi nõlval olevast allikast. Savitorud vee püüdmiseks olid paigaldatud paari meetri sügavusele, kust vesi voolas ülemise aiaosa keskele olevasse šahti – umbes sinna, kus praegu on tuuleveskimast,” meenutab Tiit.
Ühel hetkel aga varisesid torud sisse ja vett enam ei tulnud. Tuli panna uued torud. Kaevamise ja torude paigaldamise käigus tekkis mõte teha tiigid. Tiit sättiski torud nii, et vesi voolaks otse tiikidesse.
Suure tiigi isemoodi kujus on „süüdi” Marika ema Aita Riitsalu hiigelsuur aediirisepeenar, mis tiigiehitusele ette jäi. Tiit: „Allikas toimib ju kogu aeg, mis tähendab, et nii palju, kui vett tiiki tuleb, peab ka ära minema. Üleliigsele veele oli vaja äravoolu. Tuli kaevata kraav ja suunata vesi aia serva äravoolukohta, peenrast ei saanud aga otse läbi minna. Tegin kraavi ümber peenra ning nii sündiski kena kaarega ojake. See viib vee väiksesse tiiki ja sealt ülevoolu kaudu naabritele kastmiseks.”
Hiljem istutati iirised mujale, ala kaeti kiviklibuga ning oja äärde tekkis justkui väike rand.
„Vesiehitiste jaoks tuli tuua tohutus koguses liiva, killustikku ja munakive, aga nõlvale pääses ligi vaid käsikäruga. Mul tuli õppida raske koormaga trepist alla sõitma. Veelgi keerulisem oli aga pärast käruga trepist üles sõita,” muigab Tiit.
Aias olemist saadab rahustav veemuusika. Vulinat ja sulinat tekitab mitme looduskiviastmega kosk, purskkaev suures tiigis, klassikaline purskkaev iluaia keskel ning pissiv poisikuju ja kaks vett purskavat konna väikese tiigi ääres.
Kuldkogred naudivad elu
Suures tiigis elab üle poolesaja kuldkogre. Nende täpset arvu ei teagi, sest varesed käisid eelmisel kevadel tiigil kalastamas. Vareste peletamiseks pani Tiit tiigiterrassi servale ritvade külge rippuma kaks kunstlindu: jahipistriku ja tuulelohe-kotka. Need hoiavad kalaröövleid nüüd tõhusalt eemale.
„Kalad on muidu väga ettevaatlikud, aga jooksuajal kaotavad igasuguse valvsuse ja viskuvad tiigi servale. Varesed ootavad seda. Kala on siis üsna abitu ja mitu tükki on niimoodi kätte saadud,” räägib Tiit.
Kogred talvituvad tiigis, sest allikas ei lase tiigil talvel jäätuda. „Tundub, et neile tohutult meeldib siin. Lugesin kusagilt, et kuldkogred ei pidavat üle kümne aasta elama, aga meie esimene sats kalu on juba üle kuueteistkümne aasta vanad. Oleme kalu veidi ka juurde toonud, sest külmas vees nad ei paljune. Uus põlvkond vajab kasvamiseks 21–22-kraadist vett.”
Vesi on klaar ja paistab kenasti põhjani läbi. Tekib küsimus, kas vetikamuret ei olegi.
Tiit: „Viimastel aastatel pole ma kive peaaegu üldse puhastanud, aga algul tuli vahel lausa kord nädalas vetikaid kahvaga välja võtta. Tänu allikale on vesi kogu aeg liikumises ning purskkaevud ja kosed segavad vette hapnikku. Seetõttu ei saa mikrofloora areneda, sest taimed vajavad eluks süsihapegaasi. Tiigi ökosüsteem on aja jooksul saavutanud tasakaalu.”
Tiigis on konteinerites vesiroosid, võhumõõgad ja minihundinuiad. Veetaimed kasutavad ära vette sattunud õietolmu ja muu orgaanilise aine, aidates vee puhtana hoida. Taimefilter tarvitab ära ka kalade väljaheited.
Kaheksa kuud päikeseenergiaga
Tiidul on tipptasemel inseneriharidus: omal ajal lõpetas ta Leningradi Kõrgema Inseneride Merekooli, mis andis väga tugeva mereinsenerihariduse. Laevainseneri ja -mehaanikuna on ta seilanud läbi kogu maailma, töötanud kaubalaevadel ja hiiglaslikel kruiisilaevadel, muuhulgas ka Tallinkil.
Insenerimõte on lennanud ka Viljandi kodus. Üle kümne aasta tagasi jootis mees ränielementidest kokku kaks päikesepaneeli, mis töötavad siiani rõdu küljes. Sel ajal ei teatud Eestis päikese abil elektri tootmisest veel eriti midagi. Kaks suurt valgust otsivat päikesepaneeli elumaja lõunaküljel on samuti ise valmistatud. Oma päikesepaneel on ka väikese tiigi purskkaevudel.
„Meil on sõna otseses mõttes päikesekodu, sest kaheksa kuud aastas elame oma päikesepaneelide abil, talvel tuleb muidugi võrgust lisa võtta,” kirjeldab Tiit.
Päikeseenergial töötavad kõik kodumasinad ning põleb valgustus toas ja aias. Kõik purskkaevud ja kosk toimivad päikeseelektriga. Moodsad paneelid on nii targad, et otsivad ise taevast üles kõige valgema koha ja pööravad end selle poole.
Isegi kui taevas on tumedad vihmapilved, oskab paneel leida kõige heledama koha ning sealt energiat võtta. Öösel ja kuuvalgel loomulikult elektrit ei saa.
Kuna toodetud energia salvestub akudesse, ei häiri majapidamist elektrikatkestused. Nagu näha, on see kodu kriisideks väga hästi valmistunud!
Huvitavaid seadeldisi on aias veel. Näiteks kõrge posti otsa seatud tiivik-elektrigeneraator, mis päeval salvestab energia akusse ja öösel valgustab kaunilt aeda. Pöörlev valgus on hoopis teistsugune kui staatiline. Tiiviku meisterdas Tiit aiavalgustiks, aga selgus, et see on ühtlasi ka hea tuvipeleti: tuvid, kes aastaid aeda terroriseerisid ja kõik kohad täis reostasid, hoiavad nüüd eemale.
Ülemine ja alumine aed
Marika vanemate kujundatud aiast on säilinud aiateede võrk, elumaja lõunaseina ääres asuv kiviktaimla, paar lillepeenart ja uhke roosirida. Roosisorte on mitukümmend, aga Marika ema teab siiani kõigi nende nimesid peast. Osa roosipõõsaid on juba üsna eakad, sama vanad kui elumaja. Aja jooksul on uuemaid sorte juurde istutatud.
Et elu oleks hõlpsam ning rohimist-niitmist vähem, on aias palju kivide ja killustikuga sillutatud pindu, mida elavdavad madalad okaspuud ja lehtpõõsad. Saaremaalt, oma esivanemate maadelt, tõi Tiit kadaka, mis nüüd suure tiigi juures laiutab ja väikelindudele pesitsuskohti pakub. Ka lopsakas jugapuu on pärit mehe kodusaarelt.
Aia alumises osas oli vanasti tohutu peenramaa, kus kasvatati kartulit, kapsast ja muud köögivilja. Praegu on seal okaspuid ja ilupõõsaid, pirnipuu, sammasõunapuu ja maitsev taliõun ’Cortland’, karusmarjad ning mustad sõstrad. Tänu tiigi serva pandud linnupeletitele jäävad nüüd ka õunad ja pirnid varestest rikkumata.
Piirdel kõrguva punaselehise sarapuumüüri taustal on värvikas lillepeenar päeva- ja siilkübarate jm püsikutega. Õitsemise ajal on siin paksult liblikaid ja mesilasi. Sügisel, kui sarapuusein värvub erepunaseks, saab sellest tõeline pilgupüüdja.
Linnulaul ja vetevulin
Veesilmad meelitavad aeda rohkelt linavästrikuid ja muid väikelinde, kelle tegutsemist on vahva jälgida. Kohevad põõsad pakuvad neile turvalisi elukohti. Ka talvel on aias palju sulepalle, keda siis toidetakse.
Aiatööde jaotus on klassikaline: Tiit niidab muru ja pügab hekke, Marika rohib ja hoolitseb taimede eest. Naise üks suuremaid töid varasuvel on mägimännikasvude kärpimine, et põõsad püsiksid tihedad ja vormis.
„Meile meeldib kõike ise teha, suhe aiaga on siis hoopis teistsugune, kui oled ise midagi rajanud või käe mullaseks teinud. Juba varakevadel on mul valu sees, et saaks juba väljas tegutsema hakata,” mõtiskleb Tiit.
Tiit ja Marika armastavad väga aias olla. Naise vanaisa rajas aastakümneid tagasi maja lähedusse katusega istumispaiga, kus on hea einetada ja nautida kõrgusest avanevat vaadet ümbrusele.
Pärast päevatööd on aga mõnus istuda suure tiigi terrassil. Hämaruse saabudes süttib valgus purskkaevudes ja tiivik-aiavalgustis. Päeval päikeses kuumenenud kivipindadest õhkub rammestavat soojust ning õdusat olemist saadab rahustav veevulin.
3 küsimust Tiit Sääsele
* Kas kalad on ka nagu pere liikmed?
Tõesti, ka nii võib öelda. Nad tunnevad täpselt oma hooldaja ära ja võõraid pelgavad. Külalistel on väga keeruline neid pildistada, sest nad ei anna kätte. Mina olen oma kokredest palju pilte teinud.
* Milline on aias kõige ilusam aeg?
Kõik ajad, kui saan Eestimaal olla. Aga eriti ilus on kesksuvi, kui liiliad õitsevad. Sel ajal annavad lavendlid veel viimast ja kestab rooside esimene õitsemine. Milline lõhnabukett siis aias on! Sügisel saab nautida võrratuid vaateid järve taga olevale värvilisele metsale.
* Kas mõni asi on aias teistmoodi kui mujal?
Näiteks maja lõunaküljel täispäikeses olev kiviktaimla. Kevadel, kui igal pool on veel miinuskraadid ja lumi, siis meil juba lilled õitsevad.
Maapõuest tiiki tulev allikavesi on nii külm, et vesiroosid hakkavad õitsema kuu aega hiljem kui mujal, alles juuli lõpus ja augustis. Vesi ei jõua tiigis eriti soojeneda, sest liigub kogu aeg edasi.
