Vabaõhuspaa koduõuel
Kaja Kurg
„Kodu kauniks 2020” finalist. 1500 m2 suurune aed kala- ja ujumistiigiga. | Meeli Tulik

Vesi muudab aia täiuslikuks, eriti veel nii kauni kaldakujunduse ja sillakesega tiik nagu Olga ja Omar Kooviti aias. Loomuliku osana kuuluvad vee äärde ka torusaun ja kuppelkasvuhoone.

Läbi raskuste tähtede poole – see mõttetera sobib kauni veesilma sünniloo kokkuvõtteks üsna täpselt. Omaril on tulnud üksjagu vaeva näha, et saada koduaeda lõpuks selline tiik, kus vesi püsib puhas, kus saab pidada kalu ja ka ise supelda. „Praegune tiik on sama koha peal juba kolmas,” teatab ta üllatava tõsiasja.

Kümmekond aastat tagasi ostsid Koovitid Tartu servale aiaga maja. Hooletusse jäänud aias kasvas kolm õunapuud, praeguse tiigi kohal oli lõkkease. Viimane asus lohus, kuhu kevaditi kogunes vesi ja püsis seal pikalt. Peremees tahtis aeda kindlasti kaladega tiiki, sest ta oli varem töötanud meremehena. Aiapidamiseks ebasobiv koht sobis hästi veesilma rajamiseks.

 

Kaks esimest
 

„Leidsin kusagilt tiigi rajamise õpetuse, mille järgi siis toimetasin. Tiik sai meeter sügav, pindala oli üheksa ruutmeetrit. Sängi ladusin kividega. Sisse panin tuurakalad. Aga varsti kahetsesin, et sellise õpetuse järgi tegin. Kartsin, et madal vesi külmub talvel ära, ja püüdsin esimesel aastal kalad välja. Esimeses tiigis polnud veepuhastusseadmeid,” meenutab Omar.

Mees pumpas tiigi tühjaks ja kaevas sängi suuremaks. Teine tiik mahutas 12 m3 vett. „Tegin õpetuse järgi ka svammidega filtri vee puhastamiseks. Aga suvel hakkas mikrovetikas ikkagi nii vohama, et vesi nägi välja nagu kohvivesi. Purskkaev tekitas küll vee liikumist, aga kaladega tiigi jaoks jäi sellest ja isetehtud filtrist väheseks.”

Svammfiltrit tuli peaaegu iga päev puhastada. „See oli kohutavalt tüütu ja vaevarikas töö. Sain aru, et sellist vaeva pole mõtet näha ja tuleb ikka asjatundjatelt nõu küsida, kuidas vesi puhas püsiks.”

Viljo Jõela Tiigitehnikast soovitas panna põhjatrapid ehk seadeldised, mille kaudu liigub põhja kogunenud sete filtrisse, aga selleks oleks tulnud tiik põhjalikult ümber teha.

Teise võimalusena soovitas tiigispetsialist paigaldada skimmer ehk pinnaltkoristaja, mis kogub vette langenud lehed ja muud orgaanilised osakesed lihtsasti puhastatavasse korvi. Sellest jäi aga väheseks, sest vee pealevool oli liiga väike.

 

Kogu vajaliku tiigitehnikaga
 

Kaks aastat tagasi kevadel otsustati ikkagi ette võtta kapitaalne ümberehitus, et teha tiik suuremaks ja paigaldada põhjatrapid. Pere soovis, et tiigis oleks ujumiseks sobiv puhas vesi, veelgi vajalikum oli aga vee mahtu suurendada kalade pärast, sest mida rohkem on vett, seda ühtlasem on selle temperatuur.

„Tuuradele ei meeldi, kui vesi on soojem kui 32º. Esimeses, väikeses ja madalamas tiigis oli see vahel lausa 38º,” märgib Omar.

Kolmas tiik sai juurde ka trummel- ja biofiltri ning ultraviolettlambid. Kogu tehnika on kompaktselt kokku pandud kaldal olevasse suurde kaanega kasti. Siia on ühendatud veel kasvuhoone kastmissüsteem. Tiigis mulisevad aeraatorid ja töötab skimmer. Biofiltrina toimib madal taimetiik.

Korralikult tehnikaga varustatud tiigi pidamine on muidugi kulukas, sest tunnis võtavad seadmed umbes kilovatt elektrit. Filtrid ja aeraatorid töötavad aasta ringi.

„Vesi peab ringlema kogu aeg, sest siis püsib see puhas ja seal saab ujuda. Käime saunas ka talvel ja siis on külmas tiigivees end eriti hea karastada. Talveks nihutan aeraatorid silla alla trepi juurde, et need hoiaks jäätumise korral ühe koha jäävabana. Puhta vee nimel tuleb kuludega leppida, suur abi on muidugi päikesepatareidest,” räägib Omar. Viimased katavad kogu abihoone katuse lõunapoolset osa. „Kui ujun, siis tulevad tuurad ja koid külje alla ning ujuvad kaasa. See on vahva! Vee puhtusega olen nüüd täiesti rahul.”

 

Kalad on pereliikmed
 

Tiigis naudivad elu tuurad, besterid (beluuga hübriid) ja koid. Kokku on neid paarkümmend. Suuremad on aukartust äratavate mõõtmetega. Peremees söödaga ei koonerda, sest tema sõnul on ilus vaid priske kala.

Eelmises, väiksemas tiigis olid kolm siberi tuura lausa 20, 18 ja 16 kg raskused ning 1,30–1,40 m pikkused. „Nad tulid lähedale, sõelusid edasi-tagasi ja lasid selga silitada, täiesti nagu koerad. Tuur ei hammusta, sest tema suu asub pea alaküljel. Sellepärast antakse neile sellist sööta, mis vajub põhja – sealt saab ta seda võtta. Aga tark kala kohaneb ka pinnasöödaga, mida antakse koidele. Mul oli üks tuur, kes hüppas peaaegu et veest välja ja ahmis pinnalt graanuleid. Kalafännid on rääkinud, et mõni tuur õpib end selili keerama ja saab niimoodi veepinnal oleva suupoolise kätte.”

Eelmises tiigis oli kaks üheksakilost angersäga, aga need tuli välja püüda, sest peremees tõi tuurad sisse ja kartis, et sägad söövad talvel tuurad ära. Olid ka valgeamuurid, aga need nätsutasid vesiroosid nii ära, et ükski ei õitsenud, ning amuuridel tuli lahkuda.

Silla külge on kinnitatud kaks söödamaja: üks koidele, teine tuuradele. „Kalad teavad täpselt, millal on söögiaeg. Hakkavad kogunema juba veerand tundi varem. Nad teavad, et kõigepealt saavad koid ja siis tuurad,” kirjeldab tiigipidaja kalapidamise vahvaid momente.

„Kalad on nagu pereliikmed. Mõnele olen isegi nime pannud. Olen uhke, et ükski kala pole talvel hukka saanud, järelikult on tiigis head elutingimused.”

 

Kalad ja koerad
 

Koertel ei lubata tiigis käia. Noorem, Loora, on vee järgi hull ja tahaks väga sisse hüpata. Kirsike vett ei armasta, aga suutis välja püüda kaks tuura, millest tuli suur pahandus.

„Mul olid eelmised siberi tuurad niimoodi õpetatud, et tütar sulistas vee kohal ning kala tuli ja lasi teha endale pai nagu delfiinile. Koer püüdiski kalad ilmselt sellepärast välja, et ta läks jooma ja kala tuli „olendi” ilmumise peale kohale. Koer ei saanud ju sel juhul võtmata jätta! Mul oli ikka väga-väga kahju,” meenutab Omar.

„Asi tuli välja niimoodi, et märkasin peenras kahtlast mullakuhja. Tavaliselt on ikka augud kraabitud. Eks koerad sõid kaks kolmandikku ära ja ülejäänu matsid halvemateks päevadeks maha. Ütlesin Kirsikesele, et kui veel ühe võtad, siis lähed varjupaika. Muidu on ta tubli, püüab hiiri ja on kassi eest.”

Nüüd õpetab Omar sillal olles üht suurt kala juurde tulema, et saaks talle pai teha. Kaldal ei saa sellist kommet harjutada, sest koerad käivad seal joomas ja kalad tulevad lõmpsimise peale kohale.

Kalu himustavad ka saarmad, kes elutsevad lähedal jõe ääres. Sellepärast tuli panna üle-eelmisel kevadel lippaia asemel võrkaed ja nii madalalt kui võimalik, et saarmad alt läbi ei mahuks. Ohtlikud on ka haigrud, aga koerad peletavad need eemale.

 

Kaunilt raamitud veepeegel
 

Tiigi ühel serval kulgeb lopsakas värviküllane ilupeenar, kus on õisi kevadest sügiseni. Siin õitsevad suve- ja püsililled, roosid, hortensiad. Lilleaed ja muu aiandus on perenaise hobi.

Tiigi tagumisel serval on madala veega taimetiik. Kalade poolt väetatud vesi on hea rammus ning võhumõõgad, hundinuiad ja põdrakanep on rikkaliku toidulaua abil kasvanud lausa hiiglaslikuks. Põdrakanep on küll vähemalt 2,5 meetri kõrgune. Nagu troopikas!

Omar tahtis, et saunast tiiki ja tagasi pääseks puhta jalaga, ning kattis sauna ja tiigi vahelise ala heledate kiviplaatidega. „Mõtlesin isegi tehnoloogia ise välja, kuidas plaate panna. Pärast spetsid kivipaigaldajad ütlesid, et täpselt nii tehaksegi!”

Pikk torusaun tõsteti mõned aastad tagasi paika 60-tonnise kraanaga, kuna elumaja räästad ei lasknud suurtel masinatel autovärava kaudu aeda sõita. Kraana seisis sõidutee ääres kergliiklusteel ja tõstis sauna täpselt saunavee settekaevu peale. „Poleks elu sees uskunud, et nii täpselt saab paika tõsta. Väga tubli kraanajuht oli, kümne minutiga oli saun paigas.”

Mugav saun koos mõnusa ujumistiigiga meelitab end kasutama vahel lausa kolm korda nädalas. Pärast pingelist päevatööd on see parim lõõgastus.

 

Kurgid juba mai keskel
 

Olga tahtis kasvuhoonet, mees ütles, et aeda tuleb ainult kuppel. Ümarvormi sees on taimede kasvuks väga head valgus- ja soojusolud, ka energia liigub siin paremini kui kandilises kasvuhoones. Kupli diameeter on 4 m ja kõrgus 2,80 m.

Kasvuhoones toimetab Olga. Tomati- ja kurgitaimed kasvatab ta ise. Kevadel saab need hästi varakult sisse istutada ning näiteks eelmisel aastal maitses pere esimesi kurke juba 15. mail.

Nii õhutamine kui kastmine käib automaatselt. Tomatile ja kurgile on eraldi kastmissüsteem: tomatid saavad vett üks kord päevas hommikul, kurgid kaks korda päevas. Vesi tuleb tiigist, kus see on parajal määral soojenenud. Külm veevärgivesi tekitaks taimedele šoki.

Kivipõrandal saab puhta jalaga toimetada ja taimekaste on lihtne vajadust mööda liigutada. Teiseks kütab kivi kevadel kasvumaja soojaks ning kaitseb öökülma eest nagu ahi.

Aia kastmiseks kogutakse kokku kogu katustele langev vihmavesi. Suur kogumiskonteiner on maa sees, et vesi püsiks jahe ega läheks roiskuma. Aias jääb silma ka ilus tihe muru. See pole külvatud, olemasolevat muru on lihtsalt korralikult niidetud. Seda tööd teeb usinalt robotniiduk.
 

Kolm küsimust
 

Mis on kaladega tegelemises nii köitvat?

See on väga rahustav. Panen jalad vette, sulistan veidi – ja siis on nad jalgade ümber. Vaatad neid ja võidki vaatama jääda.

 

On see tõsi, et tiigikala tunneb peremehe ära?

Kui lähen tiigi äärde, siis nad kogunevad minu juurde. Kala tunneb oma inimese ära sammude ja kehahoiaku järgi. Aga kui mõni külaline ehk tundmatu kogu läheneb, siis nad kaugenevad, pelgavad. Mida vanemaks kala saab, seda julgemaks muutub.

 

Kas meenub mõni tore juhtum seoses kaladega?

Aastaid tagasi kuulsime õhtuti, kui on vaiksem, aias imelikke hääli, justkui keegi matsutaks. Nuputasime tükk aega, mis see on. Selgus, et kalad ludivad taimetiigi serval olevaid niitvetikaid. Nagu snäkibaaris! See olevatki väga kasulik, sest vetikas on hästi toitainerikas ja sealt leiab ka sääsevastsed.

 

Sarnased artiklid