Varasuvi rodode värvilõõmas

Kaja Kurg
Rodod teevad röögatu õitsemise ja pärast justkui rahunevad maha. | Marina Puškar

Sadevälja aiandustalu rodoaed Harjumaal Karla külas Kuivajõe kaldal on toredalt kujundatud ning liigi- ja sordirikas.

Juuni algul, kui saabub heitlehiste rodode lausõitsemine, puhkeb taluõue serval justkui tulekahju. Põõsastest saavad siis säravkollased ja leekivoranžid õiekuhjad.  Ka paljud igihaljad rodod kaldanõlvale rajatud terrassidel on selleks ajaks õied avanud. Vaatepilt on võimas, justkui oleksid sattunud mõnda Inglismaa aeda.

Jana ja Margus Proos on Sadeväljal toimetanud alates 2001. aastast, kui hakkasid seni suvekoduna kasutuses olnud vana talukohta põhjalikult taastama. Elumaja tagant võeti maha mitu hektarit toominga- ja lepavõsa, kaevati lahti soostunud jõekäär. Järk-järgult kujundati erinevad aiaosad: rodoaed, lille- ja ürdiaed, okaspuukogu, park, puukool.

Paari hektari suurune ja mitmekesise reljeefiga maa-aed on pakkunud perenaisele oivalise võimaluse end teostada. Jana on nimelt lõpetanud Räpina aianduskooli lausa kaks korda: aiandusagronoomia ja maastikukujunduse erialal. Aianduspisikuga  nakatas ta ka abikaasa Marguse. Koos tegutsedes on saanud Sadeväljast koht, mille kaunite vaadetega avar aed ja huvitava sortimendiga puukool meelitab suviti kohale rohkesti aiasõpru. Aiaga võrdselt köidab pilke ka kenasti renoveeritud talumaja.

 

Esimesed toodi Lätist
 

Rodoaed sai alguse õue serva heitlehistele rododele rajatud kõrgendikust. Sealt laienes see aja jooksul tahapoole järsule jõenõlvale, kuhu oli hea teha terrasse igihaljastele rododele. Praegu võtab rodode, nende vahele pikitud aiamustikate ja muude hapulembeste taimedega ala enda alla 500 m2. Rodopõõsaid on kokku sadakond.

Jana meenutab, kuidas kõik algas: „Mõtlesin, kuhu ometi rodod istutada. Taluaeda nad ei sobinud, oleksid seal mõjunud võõrkehana. Eesti talus rodosid ju polnud, nad on uuema aja ilutaimed. Maja taga oli lage, võsast puhtaks tehtud plats. Nii palju ma aga aeda rajama hakates juba teadsin, et igihaljaid rodosid ei tohi lagedale panna, sest kevadtalvine päike põletab lehed ära. Heitlehiseid rodosid aga sel ajal eriti saada polnud. Siis soovitas aga tuntud dendroloog Aino Aaspõllu need tuua Põhja-Lätis asuvast Baltezersi puukoolist. Ta ütles, et seal paljundatud rodod on külmakindlad ja elavad üle ka Eesti talve.”

Aga kruusapinnasele ju hapulembeseid taimi ei istuta. Nii tõmmatigi maha geotekstiil ja kuhjati sellele paksult turvast, nii et õue serva tekkis kõrgendik. Sinna istutatigi aia esimesed rodod: Lätist toodud heitlehise jaapani rodo ehk jaapani asalea (Rhododendron japonicum) seemikud.

„Seemnest paljundatud „jaapanlaste” õievärv ulatub oranžist helekollaseni, on ka roosakaid. Aga värvivariatsioon selgub alles siis, kui põõsas hakkab õitsema, enne seda ei tea,” mainib Jana.

Perenaine tutvustab ka heitlehiste sorte. Sordirühmast Light rõõmustavad silma kollane ’Golden Light’, oranž ’Mandarin Light’, roosade õiepallikestega ’Rosy Light’ ja valge ’White Light’. Hästi varane on ’Lilac Light’. Pilku kõrvetavalt oranžid on ’Firework’ ja lätlaste aretatud suurte õitega ’Itera’.

Korraga on tunda meeldivat aroomi, mis meenutab mõrkjat liilialõhna. Seda levitab kollane rodo (R. lutea). Perenaise sõnul lõhnavad ka sellised sordid, millel on geenides kollast rodot. Tohutu hea aroomiga on näiteks helekollane ’Anneke’. Igihaljastest rododest ei lõhna kahjuks ükski.

 

Päikest trotsiv ’Arnita’
 

 „Heitlehised rodod tahavad saada palju päikest, siis õitsevad nad rikkalikult. Männimetsa all poolvarjus jäävad põõsad hõredaks ja õitsevad vähe. Seal tunnevad end ideaalselt igihaljad rodod, sest on kaitstud talvise päikesepõletuse eest. Kui inimene tahab aeda rodosid, aga kõik sobivad kohad jäävad lauspäikese kätte, siis soovitan alati heitlehiseid,” räägib Jana.

Aga üks igihaljas rodo on olnud siiski nõus kasvama lauspäikese käes. See on roosade õitega Läti hübriidsort ’Arnita’. „Puhkedes on ta tugevroosa, vananedes pleegib küll ära, kuid see-eest õitseb massiliselt ja alustab igihaljastest rododest esimesena. Väga hea taustarodo. Hästi püstise kasvuga, ei vaju alla, oksad laasuvad alt. Baltezersi aednik Varis Kazaks kinnitas, et ’Arnita’ võibki täispäikeses kasvada.”

 

Õitsevad terrassid
 

Oleme jõudnud rodoõitesse uppunud kõrgendiku taha kaldanõlval kulgevate terrasside vahele, kus kasvavad peamiselt igihaljad rodod. Terrasside servad on laotud kruusasele nõlvale turbapätsidest ja istutusala on täidetud hapu turbaga.

Pilku püüab fuksiapunaste õitega jaku rodo (R. yakushimanum). „Algul on õievärv väga ilus, aga hiljem kahjuks pleegib. Põõsas on mõnusalt madal, näiteks Soomes on madalakasvulised rodod väga populaarsed, sest need ei varja teisi taimi,” selgitab Jana.

Tumepunaste õitega ’Nova Zembla’ on juba üsna vana ning tema laiuv põõsas suhteliselt hõre, selle vea andestab aga tohutult hea õievärv, mis tõmbab juba kaugelt tähelepanu. Kollektsioonis on esindatud ka Soome sordid ’PMA Tigerstedt’, ’Helsingin yliopisto’ ja ’Hellikki’.

Sortidest huvitavad Janat enim looduslikud liigid, mida on aias paarkümmend. Need kõik on toodud Läti ülikooli Babīte rodopargist, kus on väga uhke kollektsioon ja aeg-ajalt müüakse ka taimi. Põõsastikus jäävad silma näiteks karekarvane (R. hirsutum), jünnani (R. yunnanense) ja apalatši rodo (R. arborescens).

 

Aiamustikad ja kaunid pinnakatjad
 

Koos esimeste heitlehiste rododega toodi Lätist ka kännasmustikaid, mis istutati nende vahele. Ka kännasmustika põõsad on kevadel õitsemise ajal väga ilusad.

Sordi ’Coville’ võimas põõsas ulatub paari meetrini, see ongi üks kõrgemaid kultuurmustikaid. Ta õitseb teistest sortidest hulga hiljem ja saak valmib seetõttu alles augusti lõpus. Jana mainib, et ’Coville’ on väga külmakindel ja et

Baltezersi puukool on seda sorti ammusest ajast paljundanud.

Paar aastat tagasi jõudsid rodoaeda ahtalehise mustika Soome sordid ’Aino’ ja ’Alvar’. Need on külmakindlad ja madala kasvuga, saaki on hea korjata.

Pilku püüab ka põõsaste all olev huvitav alustaimestik. Siin levivad armsa pinnakattena metsmaasikad, kurerehad, kanarbik, rabamurakas, pohlad, külmamailane, soo-piimalill, harilik ussitatar. Tore pinnakatja on kobar-varjuliilia ehk kobar-leseleht, mille õis meenutab liiliaõit. Poolvarju armastavad epimeediumid, väike igihali, luuderohi, hostad.

„Soojalt soovitan kasutada rodode all pinnakattetaimi, sest niiskust hoidev taimevaip meeldib neile,” annab Jana hea näpunäite.

Rabataimedele on ka eraldi peenar. Siin on koha leidnud grööni kail, väikeste roosade õiekellukatega harilik küüvits ’Blue Lagoon’ ja ’Compacta’, punane eerika ja palju muid põnevaid taimi.

Saame perenaiselt teada, et kanarbik sobib rodoaeda eriti hästi, kuna ta elab nagu rododki seentega sümbioosis. Kui kanarbik hakkab laiutama, siis ökosüsteem toimib ja ka rodod kasvavad hästi. Lisaks seob kanarbik oma juurtega turbapätsi kompaktseks, muidu kipub see ära lagunema. Päts kinnitatakse tokiga maapinna külge ja selle peale ei maksa astuda.

 

Suve alguse võimas elamus
 

„Rodod teevad röögatu õitsemise ja pärast justkui rahunevad maha. See on nii võimas elamus, et inimene mingil hetkel lihtsalt küllastub ilust. Kui aias käiks kogu aeg selline värvimöll, siis tüütab ju ära,” leiab rodoaia perenaine.

Oma esimese rodo istutas Jana hulk aastaid tagasi, kui elas veel Kose alevikus. See oli valgete õitega igihaljas ’Cunningham’s White’. „Tegin turbapeenra, mustikaid istutasin ka. Sisemuses on olnud mingi seletamatu tahtmine tegeleda just rododega. Suve teise poole rõõmuks on aias palju hortensiaid, need meeldivad ka väga. Olen puude ja põõsaste inimene, mõni eriti huvitav püsilill köidab samuti.”
Üle kahe aasta vaatab Jana aias kasvavad rodod üle ja täpsustab kataloogis, millised liigid-sordid on juurde tulnud ja millised välja läinud. Huvi pärast on ta ka looduslike liikide seemet külvanud.

Ligi kümme aastat on Sadeväljal peetud rodode õitsemise ajal rodopäeva ja nii ka tänavu. Siis toimub praktiline õppus ja taimi tutvustav ringkäik. Jana: „Minu eesmärk ongi aias näidata inimestele, milliseid taimi on mõttekas kasvatada ja kuidas seda teha. Oleme valinud aeda sordid, mis sobivad Eesti oludesse. Rododest on enamik toodud Põhja-Lätist, osa Kagu-Eestist Järvseljalt. Taimede pealt on hästi näha, kuidas lähipiirkonna sordid hästi kohanevad, nad on harjunud põhjamaa rütmiga.“ Rodoaia teine tähetund saabub sügisel, kui heitlehised rodod ja kännasmustikad värvuvad pärast öökülmi tulipunaseks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid