.png)
Miks ei ole Euroopas E1, E2 ja E3 maanteid? Vastus peitub 50 aasta taguses reformis
Ristmik Kekava ümbersõidul Lätis E67-l ehk Via Baltical. | foto: ShutterstockEnamik autojuhte on vähemalt Põhjamaades harjunud sõitma mööda E4, E6, E18 või E75 maanteed - need tähised on tuttavad ka paljudele Stockholmi kaudu reisivatele autojuhtidele. See võib tekitada küsimuse: kuhu on kadunud E1, E2 ja E3?
Põhjus peitub Euroopa teedevõrgu ümberkorralduses. Praegu kasutatav E-teede numeratsioon kehtestati 1975. aastal ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eestvedamisel. Vanast süsteemist loobuti ning enamik maanteid nummerdati ümber nii, et põhja-lõuna suunalised teed said valdavalt paaritud ja ida-lääne suunalised paarisarvulised numbrid.
See tähendab, et tänapäeval E1, E2 ja E3 enam ametlikult ei eksisteeri. Need numbrid kuulusid varasemale süsteemile: näiteks E1 ühendas kunagi Suurbritanniat ja Itaaliat, E2 kulges Londonist Brindisisse ning E3 viis Portugalist läbi Lääne- ja Põhja-Euroopa Stockholmi. 1975. aasta reformiga anti neile teedele uued tähised.
Üks suur erand siiski on. Rootsi tähtsaim põhja-lõuna maantee kannab tänaseni nime E4, kuigi uue süsteemi järgi oleks see pidanud saama teise numbri. Rootslased otsustasid ajaloolise tähise alles jätta, sest E4 oli aastakümnetega muutunud üldtuntuks ning kogu viidastiku väljavahetamine oleks olnud väga kulukas. Sama põhjusel säilis ka Norrat läbiv E6.
Ka Eestis kuuluvad olulisemad riigimaanteed Euroopa E-teede võrku. Tallinna–Narva maantee kannab tähist E20, Tallinna–Pärnu–Ikla maantee on osa E67 ehk Via Balticast ning Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee kuulub marsruudile E263. Lisaks läbivad E-teed ka mitmeid teisi Eesti põhimaanteid.
