Lilledega maalides

Kaja Kurg
1,5 ha suurune Inglise stiilis iluaed; tegutseb avatud aiana ja kannab nime Fööniksi aed. | Meeli Tulik

Jelene Šakeli rajatud aed on imeline paik. Täiesti ebatraditsiooniline, reeglitest väljas, vaba käega tundlikult maalitud aiakunstiteos. Elurohke aed sai preemiaks 1000 eurot Kekkilält.

Pere tuli Saaremaale elama üksteist aastat tagasi, et vahetada linnaelu rahulikuma ja ilusama keskkonna vastu. Orissaare lähedal Ariste külas oli neile silma jäänud üks vana maamaja, mis vajas küll tublisti kohendamist, aga sobis muidu igati uueks koduks.
„Kolm aastat renoveerisime maja. Tegime väga palju ümber, et oleks mugav elada. Panime sisse vee ja maakütte, tõstsime katust, lisasime terrassid,” räägib Jelene.
Maja juures tüüpilist maa-aeda polnud. Olid vaid õunapuud, väike peenramaa, kasvuhoone, õuel mõned pojengid, floksid ja kukerpuupõõsas. Krundil laius kontpuuvõsa ja heinamaa.
„Seni, kuni tegelesime majaga, ei tulnud mulle kordagi pähe, et tahaksin hakata aeda tegema. Mitte kordagi! Ma polnud varem oma majas elanud, polnud aiandusega kokku puutunud. Vanematel oli küll suvila, aga seal ma lapsena midagi eriti ei teinud.”
Kui maja sai korda, vaatas Jelene kriitilise pilguga üle maja ümbruse ja asus seda korrastama.

 

Mingit plaani polnud
 

„Sain väga kiiresti aru, et mulle meeldib see, kuidas ma tühja maatükki justkui sisustan. Ma lausa nautisin seda. Tegin valmis ühe sopi, siis järgmise. Tundus väga loogiline niimoodi aiatubade kaupa edasi liikuda, mul ei olnud ju mingit plaani ega teadmisi aiakujundusest. Olen kõike teinud ainult sisetunde järgi. Iga aiatuba on mõtestatud, oma teemaga. See on väga huvitav, kuidas alguses on kõik lage ja siis hakkab tasapisi looma,” kirjeldab Jelene.

Alustades ei teadnud ta ka taimedest mitte midagi: „Toppisin aiandis auto taimi täis ja siis kodus pool ööd guugeldasin, mis miski on ja mida tahab. Aga nendest teadmistest polnud suurt kasu, sest meie krundil on eriti kehvad kasvutingimused: paeklibune pinnas on kõva ja vaene, viljakat mulda pole kusagil. Pealegi on aed kogu päeva päikese käes, suuri, varju andvaid puid pole peaaegu üldse.”

Päikese ja tuule käes ning ilma mullata … päris karm! Esimestel aastatel, kui istutatud taimed veel väikesed olid, tuli neid tohutult kasta.

Nelja aastaga olid istutusalade kontuurid paika pandud, aga kogu taimestus oli alles noor ja madal. Kõrgemaid puid ehk vertikaalhaljastust polnud peaaegu üldse. „Me ei võtnud ühtegi vana õunapuud maha, isegi kuivanud puud jätsime alles, et oleks midagi kõrgemat. Praegu istutan puid ja põõsaid selle mõttega, et saada aeda natukenegi varju, kus muld püsiks niiskem.”
Aia perenaine taipas väga ruttu, et üksikult ei kasva lagedal rähksel pinnasel ükski taim: „Näiteks need kolm saarvahtrat ei edenenud viis aastat kohe üldse, aga kui panin allapoole muid taimi, siis hakkasid kasvama. Taimed toetavad üksteist, nad on sotsiaalsed, vajavad suhlemist, ilmselt teevad ka juurestikud koostööd. Minu aed on tihedalt täis istutatud, mulle meeldib niimoodi.”

 

Võluvad sopid ja nurgakesed
 

Jalutame Jelenega läbi aiatubade. „Siin on minu hommikukohvi joomise koht,” viipab naine suurte kõrrelisepuhmikute keskel olevate romantiliste aiatoolide poole ja osutab neist ühele. „Parim vaade avaneb just sellel toolil istudes. Istumiskohad on mul täpselt nii sätitud, nagu mulle meeldib oma pilku suunata.”

Omanäoliselt kujundatud sopikesi on aias lugematul hulgal. Võib vaid oletada, kui palju neist igaühe sünd aega võtab, sest peale taimede tuleb leida ka sobivad aiakujud, toolid-pingid ja nipsasjad. Jelenele meeldib väga metall, aga päris raske on leida midagi sellist, mida kõigil teistel ei ole. Tuleb palju otsida ja vaeva näha.

Meie jalutuskäiku saadab linnukeste armas vidin: lehtpõõsaste ja okaspuude võrad pakuvad neile mugavaid pesitsuspaiku. Püsilillede tohutud õieväljad meelitavad parvedena kohale liblikaid, kimalasi, meemesilasi ja muid putukaid. Istutusalade tihedas taimestikus on turvaline elada konnadel ja siilidel, kiviaiad on koduks sisalikele.
Elurohkusele aitab kaasa ka kaks veesilma. Kui kopp oli süvendid maasse kaevanud, tegi Jelene kõik ülejäänu ise valmis Youtube’ist leitud õpetuse järgi. Siiani ehk kuus aastat on tiigid kenasti vastu pidanud.

 

Peab olema leidlik
 

Aeda rajades on tulnud Jelenel kõike ise õppida ja leiutada, kuidas keerulisi olukordi lahendada. Näiteks istutas ta kontpuud täiesti maa peale, sest labidas lihtsalt ei läinud kõva, rähkse pinnase sisse. Ta pani juurepalli ümber mulda, puud olid rahul ja läksid kenasti kasvama.

Sireli juurevõsust sai naine lahti nii, et kuhjas sellele sügisel lehti, peenarde tegemisel kooritud mättaid ja rohimisjäätmeid. Järgmisel aastal istutas taimed peale. „Sain kerge vaevaga võsast lahti ja samal ajal viljaka mullaga peenra. Tuleb olla leidlik ja elu kergemaks teha.”
Aastate jooksul on perenaine istutusaladel igale poole lisanud viljakat mulda, sest paene pinnas jätaks taimed muidu nälga. Eelmisel aastal tegi mees talle oivalise sünnipäevakingituse, milleks oli 24 Matogardi big-bag-mullakotti. „Õige pea oli neist ainult kaks alles,” naerab Jelene.

Kevadel saab kogu aed pikatoimelist väetist ja tundub, et sellest täiesti piisab. Suure aia peale kulub 4–5 suurt kotti. Kuigi paljud taimed, näiteks põõsasmaranad, kasvavad looduses lahjal pinnasel, paneb väetis nad märksa rikkalikumalt õitsema.

Aias pole taimi, mida peaks talveks katma, vaid roosid saavad juurtele külmakaitseks mullakuhila. Kõrrelised jäävad talveks püsti. Püsikuid lõikab perenaine valikuliselt ja jätab osa, näiteks hiidiisopid, talveks aeda kaunistama.

 

Maalilised taimemaastikud
 

„Võib-olla on mul aias liiga palju liike ja sorte, aga alguses sa ju tahad ühte ja teist ja kolmandat. Praeguseks on aed kaheksa aastat vana ja ma teen mõnda kohta juba ümber, tahan teisi kombinatsioone. Tegemise rõõm on kõige suurem rõõm,” mõtiskleb Jelene.
Ilma kõrrelisteta ei kujuta naine oma aeda ette, nende graatsia ja liikuvus on meeliköitev, talvel on aga ülespoole sirutuvad kõrrekimbud toredad aiaruumi täitjad.

Kaunilt komponeeritud ilupeenardes jäävad silma hästi valitud kaaslased ja põnevad läbikasvamised: roosaõieline põõsasmaran lillade mailastega, punakate vartega kõrge kukehari ’Matrona’ hõljuvate kõrreliste taustal, taimevaiba kohal kaarduvad punanupud, põdrakanep kõrte keskel jne.

Jelenele meeldivad väga siilikübarad. „Vaata neid siit läbi nende kõrte. On ju fantastiline? Kõik oleneb muidugi inimesest, kas ta oskab selliseid asju märgata ja vaadata. Igaüks ei oska.”

Püsikutest on perenaise lemmikud veel argentiina raudürt, odajas raudürt, mesiohakad, lamedalehine ogaputk. Raudrohu sortidel laseb ta rahus ristuda, sest järglastel on väga põnevad õietoonid. „Selliseid ei leia ühestki aiapoest. Igal suvel on midagi uut, see on nii põnev ja inspireeriv,” räägib Jelene aedniku rõõmudest.
Aias näeb taimi, mis on nõus kasvama sealses paeklibuses mullas. Üllataval kombel tunneb end siin hästi aga ka üle 160 roosisordi. Igal istutusalal on peale lehtpuude ja -põõsaste kindlasti ka okaspuuvorme, tänu millele on aed kaunis ka raagus poolaastal.

 

Elegantne lohakus
 

„Läti aiadisainerid ütlesid mul külas olles, et minu aed on elegantselt lohakas. Mulle see väga meeldis, olen täiesti nõus. Minu aed ei ole liiga klanitud, kõik on loomulik, samas ei lase ma asju ka käest,” räägib Jelene.

Kuna tohutu suure iluaia hooldamise töömaht on suur, siis tuleb kõik tegevused hästi läbi mõelda. „Ma rohin valikuliselt. Kuna paljud püsikud ise seemendavad või levivad risoomidega, siis alati vaatan, mida võtan, mida jätan. Täpselt sama on umbrohuga. Mõni umbrohi on nii ilus, et lasengi tal peenras olla seni, kui tema aeg saab läbi. Niimoodi kogu aeg reguleeringi, mis peenradel on.”

Ka puittaimi lõikab ta valikuliselt. Hästi palju kujundab Jelene harilikke kuuski ja elupuid. Püsilillede ja lehtpõõsaste koheva vaiba sees on konkreetse kujuga okkalised vormid vahvad pilgumagnetid. Tore taim on puju, mis puitub ära ja mida saab siis lõigata ja vormida.
Paar aastat tagasi otsustas Jelene minna talve sisustamiseks Eesti floristikakooli. Oma aiast on ju võtta oivalist kimbumaterjali. Meie külaskäigu ajal jäidki laudadel silma tundliku silma ja hea käega loodud imekaunid lilleseaded. „Teen neid siis, kui tahan aiatööst puhata,” tunnistab naine.

 

Aeglaselt kulgemise koht
 

Jelene rajatud aed on nii mitmekesine ja -kihiline, et kõige märkamiseks on vaja siin pikki tunde rahulikult ja soovitatavalt üksi kulgeda. Olla oma mõtetes, nautida vaateid, uurida taimi ja kooslusi. Kõike ei jõua ühekorraga hoomata ega märgata, tahaks süveneda. Vaatad ühelt poolt, on üks vaade, teiselt poolt paistab kõik hoopis teistsugune. See aed nõuab aega.
Paar aastat tagasi hakkas koht tegutsema avatud aiana ehk suviti külastajaid vastu võtma. Aed sai endale ka nime: Fööniksi aed.

 „Kui ma teen inimestega ringkäike, siis alla pooleteise tunni ei tule kõne allagi. Kui ma ei räägiks, siis pooli asju paljud ei näekski. Alati küsitakse ka seda, kuidas ma ühte või teist asja tegin,” räägib Jelene.

Fööniksi aias tuleks tegelikult käia iga paari nädala tagant, sest vaated muutuvad kogu aeg: ühed taimed õitsevad ära, teised alustavad. Värvipalett teiseneb pidevalt. Eriti kirev on aed sügisel, kui lehtpõõsad näitavad oma sügisvärve.

Jelene on oma aia loonud justkui peenardele maalides. „Minult on küsitud, kas ma olen õppinud kunstnikuks. See on olnud parim kompliment, aga tõesti, ma ei ole kunstnik, kõik on tulnud iseenesest. Tore, et taimed ja aiakunst minu ellu jõudsid. Olen rõõmus, et inimesed käivad vaatamas ja naudivad.”

Sarnased artiklid