Esimene ülehelikiirusega lend

Kui Teise maailmasõja kiireimate hävitajate kiirus pikeerides helikiirusele lähenes, hakkasid juhtuma kummalised asjad. Lennuk näis põrkavat kokku nähtamatu takistusega, rappus ja muutus raskesti juhitavaks. Paljud rekordikatsed lõppesid kontrolli kaotamise ja hävinguga, kui lennuki konstruktsioonid purunesid.

Arendus liikus aga paratamatult üha kiiremate lennukite poole. Oma salajases X-1 programmis tellis USA õhuvägi Bell Aircraftilt kolmest eksperimentaallennukist koosneva seeria, millega nähtamatu ”helibarjäär" ületada loodeti.

Ajaloolist rekordlendu 14. oktoobril 1947 juhtis veteranist katsepiloot Chuck Yeager. Lennuk sai Yeageri abikaasa järgi nimeks Glamorous Glennis.

Bell X-1 kere oli disainitud meenutama .50-kaliibrilist kuulipildujakuuli, mis oli tuntud oma stabiilse liikumise poolest ülehelikiirusel.

Raketi jõul töötav X-1 tõusis õhku emalennuki B-29 Superfortress kõhu alt, olles kinnitatud pommiraamidele. Kuue kilomeetri kõrgusel anti stardikäsk, X-1 eraldus pommitaja alt ja Yeager viis lennuki, mida käitas vedelat hapnikku ja alkoholi tarbiv rakettmootor, tõusule.

Hetk hiljem sai Yeagerist esimene inimene, kes ületas kontrollitud horisontaallennul helikiiruse. Lennuk saavutas 13 700 meetri kõrgusel kiiruseks umbes Mach 1,06. Saladusliku piiri ületamine sujus spetsialselt ülehelikiiruseks loodud lennuki jaoks probleemideta. Maapinnal olijate jaoks on helikiiruse ületamise signaaliks sellega kaasnev pauk.

Helibarjääri hirm osutus teadmiste puudumiseks. Tavapäraselt lennukiiruselt ülehelikiirusele üleminekul muutub õhu käitumine keskkonnana põhimõtteliselt. X-1 sihvakas tiivaprofiil, mis oli ülehelikiiruseks loodud, nõrgendas helikiiruse ületamisel tekkivaid lööklaineid ning integreeritud pöörlev kõrgusroolik säilitas juhitavuse.

X-1 lend oli esimene samm tänapäevaste hävitajate ja kosmoselendude suunas, mis nõuavad mitut helikiirust.