Ekspert: automaatkäigukasti rike võib maksta kasutatud auto ostjale tuhandeid eurosid

Automaatkäigukasti remont võib maksta paarsada aga ka tuhandeid eurosid. Lihtsamate rikete kõrval tuleb ette ka juhtumeid, kus käigukasti taastamine võib moodustada suure osa auto väärtusest. 

Paraku ei ilmne paljud käigukastiprobleemid proovisõidul ega isegi diagnostika käigus, vaid arenevad aegamisi ja annavad endast märku alles siis, kui käigukast on juba tõsiselt kahjustatud.

Traditsiooniline automaatkäigukast on kõige vastupidavam

Traditsioonilist automaatkäigukasti ehk hüdraulilist planetaarülekandega automaatkäigukasti peetakse kõige vastupidavamaks ja usaldusväärsemaks valikuks. Samas on see keerukas käigukastitüüp, mida on rikke korral väga kallis remontida. Kui käigukasti ei hooldata nõuetekohaselt või kasutatakse seda hoolimatult, võivad tagajärjed osutuda väga kulukaks, sest remont on töömahukas.

Sagedasteks rikkeallikateks on kulunud laagrid ja sidurikettad, purunenud tihendid või vigane hüdromuhv. Kulunud laagrid annavad endast märku metalse klõbina ja krabinaga ning sidurid libisemisega. Hüdromuhvi kulumisele viitavad värinad püsikiirusel ja pöörete kõikumine ühtlasel sõidul. 

Probleemide tekitajaks võib olla ka hüdroplokk, mis juhib käiguvahetust. Selle rikke põhjuseks on enamasti juhtklappide kulumine, õlikanaleid ummistav mustus või õlirõhu langus, mille tagajärjeks on ebaühtlane, hilinenud või jõnksatav käiguvahetus. Lisaks kuluvad solenoidid ehk elektromagnetklapid, mis reguleerivad käiguvahetust. Nende rikke tunnuseks on ebaregulaarne käiguvahetus, eriti külma mootoriga.

Traditsioonilise automaatkäigukasti õli vahetatakse tavaliselt iga 60 000–100 000 kilomeetri järel, kuigi täpne intervall sõltub tootja soovitustest. Kui järelturul müüdaval autol on läbisõit 200 000 kilomeetrit ja hooldusajaloos puudub käigukastiõlivahetuse märge, on see selge hoiatussignaal.

Topeltsiduriga käigukastid on kiire käiguvahetusega kuid kapriissed

Topeltsiduriga käigukast DSG/DCT koosneb kahest manuaalkäigukastist. Mõlemal neist on oma sidur ja hammasrattad. 

Seda tüüpi käigukast on laialt levinud Euroopa autodel ning enim kasutatakse seda Volkswageni grupi sõidukitel. Tootjad eelistavad seda kasutada eelkõige kiire käiguvahetuse, parema kütusesäästu ja madalamate CO2 heitkoguste tõttu. Võrreldes traditsioonilise automaatkäigukastiga on DSG kompaktsem ja kergem.

Samas tuleb seda sagedamini hooldada ning remondivajadus võib olla suurem. Mõnel mudelil kasutatakse käigukastis eraldi õlisid käiguosale, hüdrosüsteemile ning siduritele.

DSG üks sagedasemaid rikekohti on mehhatroonika plokk, mis juhib käiguvahetust ja hüdraulikasüsteemi tööd. Selle rikke tunnusteks on jõnksutamine, viivitusega käigu sisselülitamine, ebaühtlane käiguvahetus või armatuurlauale ilmuv käigukasti veateade. Teiseks levinud probleemiks on sidurite kulumine, mis avaldub aeglasel linnasõidul jõnksutamisena, eriti esimese ja teise käigu vahetusel. Kuivsiduriga DSG-le on eriti koormav tihe linnaliiklus, kus pidev kohaltvõtt ja peatumine põhjustavad sidurite kiiret ülekuumenemist.

Märgsiduriga DSG käigukastidel soovitatakse õli vahetada tavaliselt iga 60 000 kilomeetri järel, kuigi täpne intervall sõltub mudelist ja tootja nõuetest. Õli vananemine ja kulumisosakesed võivad mõjutada mehhatroonika ploki tööd ning suurendada rikete riski.

Variaatorkäigukast ei andesta hooletust

Variaatorkäigukast ehk CVT (Continuously Variable Transmission) on pidevalt muutuva ülekandesuhtega käigukast, mida kasutatakse laialdaselt Jaapani autodel, näiteks Toyota, Lexuse, Honda, Nissani ja Subaru mudelite. Erinevalt traditsioonilisest automaatkäigukastist või DSG-st ei ole sellel kindlaid käike, vaid ülekandesuhe muutub sujuvalt vastavalt sõidutingimustele. Selleks kasutatakse muutuva läbimõõduga rihmarattaid, mille vahel liigub rihm või kett.

CVT-d peetakse teistest automaatkäigukastidest efektiivsemaks ning selle eeliseks on sujuv sõit, väiksem kütusekulu ja kaal. Seda on ka odavam toota. Samas heidetakse variaatorkäigukastidele ette loidu kiirendustunnet, sest mootor töötab sageli kõrgematel pööretel. Võrreldes traditsioonilise automaatkäigukastiga talub CVT üldjuhul väiksemat koormust ja pöördemomenti. Seetõttu on haagise vedamisel kehtestatud sageli madalamad lubatud koormused või on see osa mudelite puhul üldse keelatud.

CVT käigukastid on hoolduse suhtes nõudlikud ning nende remont võib kujuneda kulukaks. Oluline on kasutada ainult tootja ettenähtud spetsiaalõli, sest vale õli kasutamine võib põhjustada tõsiseid kahjustusi.

CVT käigukasti rikke tunnuseks on sageli libisemine kiirenduse ajal – mootori pöörded tõusevad, kuid auto kiirus ei kasva samas tempos. Teiseks levinud sümptomiks on sõidu ajal kostev kumisev või undav heli, eriti suurema koormuse korral.

Mida kontrollida enne ostu

Kõigi kolme käigukastitüübi puhul tasub esmalt vaadata auto hooldusajalugu. Kõige olulisem on veenduda, et käigukastiõli on vahetatud ning hooldusvälpadest on kinni peetud. Proovisõidul tasub tähelepanu pöörata käiguvahetuse sujuvusele, võimalikele libisemistele ja jõnksatustele ning ebatavalistele helidele ja lõhnadele. Põlenud plastiku või õli lõhn salongis viitab sageli ülekuumenenud käigukastiõlile.

Enne ostu tasub lasta diagnostikaseadmega kontrollida auto veakoode, sest paljud käigukastiprobleemid jätavad jälje ka siis, kui auto näib hetkel töötavat tavapäraselt. Eraisikult autot ostes tasub olla eriti tähelepanelik, kuna eraisikutevaheliste tehingute puhul garantii puudub.

Kõigi käigukastitüüpide puhul kehtib üks lihtne rusikareegel: kui automaatkäigukasti remondikulu ületab poole auto turuväärtusest, tasub tõsiselt kaaluda, kas ost on mõistlik.